Ootasime seersantidega Paldiskis õppehoone klassis, millal tuleb kapten Metsavas. Oli 2012. aasta jaanuar ning käes oli tavatult palju vaba aega. Meid määrati appi riigikaitselaagrit korraldama. Metsavasega oli mestis veel üks major – pidevalt pahas tujus, külm ja läbimatu kui sfinks. Kaitseväes, kus alluvussuhe on ehitatud käskudele, ohvitseride seas üpriski levinud hoiak.

Metsavase iseloom oli pöördvõrdeline. Tema autoriteet tuli karismaatilisusest. Koos temaga sisenes ruumi ka Praha kevad, demokraatiatunne hirmu ja jäisuse asemel. Ta oli familiaarne, olekult lahe. Reeglipäratult suhtus ta alluvatesse kui võrdsetesse. Võiks öelda, et ta oli kaitseväest rikkumata, oma sõbralikkuses isegi et pisut mässumeelne.