Miguel de Cervantese romaanist lähtuv film „Mees, kes tappis Don Quijote” on meelelahutuslik kompott, mis kutsub vaataja mitmetasandilisele rännakule, sest peaaegu ükski Terry Gilliami film ei pajata ainult ühte lugu. Film mõjub vähem laste muinasjutuna kui tema „Vennad Grimmid”, kuid pillub ka vähem tabavat satiiri kui „Monty Pythoni lendav tsirkus” või düstoopilised „12 ahvi” ja „Brazil”.

Mõju avaldab filmi pikk saamislugu. 29 aastat agooniat on teinud Gilliami Don Quijote filmist ühe kuulsama näite sellest, kui raske on filmi teha: rahapuudus, näitlejate haigestumine, vigastused ja surm, uputus, tehnika hävimine, kindlustusprobleemid jne. Filmis, mida on nimetatud neetuks, oleks Don Quijotena esinenud John Hurt või Jean Rochefort ja Tobyna Adam Driveri asemel Johnny Depp.