Oled „Stabat Materi” kohta öelnud, et see tekst jõuab heliloojateni enamasti elu teises pooles. Kuidas sinu tee juba nüüd selleni viis?
On mingid tekstid ja lood, mida saab kirjutada vaid ühe korra elus. „Stabat Mater” on kindlasti üks neist. Kunagi mõtlesin tõesti, et see on selline elu teise poole lugu, nagu võiks olla ka näiteks „Reekviem”. Viimati mainitut ei ole ma veel kirjutanud, aga usun, et kunagi teen seda. „Stabat Mater” on sajandeid vana kanooniline religioosne tekst, mis räägib kannatusest, lootuse kaudu taastumisest, empaatiast. Tekstiga tegeledes, seda lugedes, mõeldes, kuidas heliloojana selle sisse minna… Tekstil on omad seadused ja muusikal on omad seadused, ütles mulle kunagi Vello Salo.
See ei olnud lihtne töö, aga mul on hea meel, et see minuni jõudis. The Sixteen, koor, kes selle 2014. aastal ette kandis ja salvestas, kuulub, ma arvan, maailma kümne parima koori hulka. See oli pikem protsess. Lõpptulemusena anti välja ka plaat, kus oli kolm tellitud „Stabat Materit” (teiste autorid olid Alissa Firsova ja Matthew Martin – toim) ja natuke vanamuusikat.