Kaarel Kurismaa on üks eesti heli- ja kineetilise kunsti alusepanijatest. Tema on ka ainsana hoidnud selle kunstisuuna järjepidevust alates 1970. aastatest. Ta on üks Eesti kunstiajaloo eripärasemaid loojaid, sünergilise platvormiga kunstnik, kes suudab mängleva kergusega ühendada väga erinevaid väljendusvahendeid: liikumist, valgust, heli ja füüsilist vormi ning seda nii väiksemates kui monumentaalobjektides.

Kaarel Kurismaa erilisus väljendub leidmaterjalide, mööbliosade ning neid liikuma, helisema ja vilkuma paneva elektroonika metamorfoosis. Tema liikuvad ja ümisevad objektid toimivad justkui hingestatud masinatena. Kaarel Kurismaa loomingut võib läbi erinevate perspektiivide kõrvutada näiteks Jean Tinguely, Bruno Munari, Robert Rauschenbergi ja kaasaegsetest kunstnikest Fischli&Weissi loominguga.

1970. aastatel viljeles Kurismaa popkunsti sugemetega heli-, valgus- ja kineetilist kunsti ning leidis avaliku väljundi, esinedes progeroki ansambliga Mess. Järgmisel kümnendil pöördus tema tähelepanu eelkõige joonis- ja nukufilmidele ning arvukatele avaliku ruumi objektidele, sh Tallinna Postimaja hävinud eskalaatori objektile, mis tekitas omal ajal palju vastuolulisi tundeid. 1990. aastatel hakkas Kurismaa viljelema peamiselt heliinstallatsiooni ja -skulptuuri, tehes kannapöörde nüüdisaegse vormikeele poole ning uue sajandi alguses leidis ta uue põlemise koos noorte kunstnike eksperimentaalprojektiga metabor.

Olulisel kohal Kurismaa loomingus on avaliku ruumi objektid, millest tänaseks on säilinud vähe. Samas kuuluvad teostamata objektide kavanditest nähtuvad ideed vaieldamatult tema loomingu juurde. Näitusel on välja pandud valik olulisematest kavanditest koos makettide ja fotodega. Käesoleva näituse jaoks on restaureeritud mitmeid objekte, sh ka neid, mida ei ole aastakümneid näitustel eksponeeritud.

Näitus „Kollase valguse orkester“ on osa Kumu kunstimuuseumi avangardiklassikute sarjast ning jääb Kumu kunstimuuseumi 4. korruse B-tiivas avatuks 23. veebruarini 2019.

Näitusega kaasneb kataloog.