Kirjastuse Hea Lugu juht Tiina Kaalep oli 18-aastane, kui Silver Anniko „Rusikad” esimest korda ilmus. Aasta oli 1979 ja krimipõnevikud olid haruldus. Kuigi Kaalepi peres olid kõvad lugejad, ei õnnestunudki neil kultusteost koju hankida. „Seda teost anti käest kätte ja loeti raamatukogudes kapsaks. Aastaid peeti seda raamatuks, mida peab tingimata lugema.”

Mullu viis Anniko lapselaps, ajakirjanik Epp Reinmets Kaalepi juurde kolm kastitäit pööningult leitud käsikirju, mille vanaisa oli maha jätnud. Kuna „Rusikad” pidi olema esimene osa Anniko raamatusarjast, lootis nii kirjastus kui ka pere, et ehk on tolmunud paberite seas ka „Rusikate” järje käsikiri. Seda sealt ei leitud.

Kirjastus töötas käsikirjad läbi ja välja tuli hoopis „Rusikate” esimese osa mitu eri versiooni – igaühel kuupäev peal. Pärijad soovisid, et raamatuna ilmuks viimasena kirja pandud käsikiri. Seda oli kahe paksu mapi vahel üle 1500 lehekülje. „Me lasksime kogu käsikirja ümber trükkida ja toimetada vaid hädapärase. Käsikiri oli väga puhtalt löödud, seal oli üksikuid väikeseid näpukaid,” kirjeldab Kaalep leidu.