Või nii vähemalt esmapilgul tundub. Ära on jäänud jäänud „algul-ei-saa-vedama” ning Kiire, Tootsi, Arno, Tõnissoni ja Visaku valgetes põlvikutes lillevälja keskel paika säetud poistebänd annab kõva (ja ootamatu) avapaugu. Lavastuse käigus muundub algul jaburana näiv bändilahendus pidepunktiks ja koondajaks, liigendajaks, mis koostöös lihtsa lavakujundusega justkui raamatu peatükkidena mõjub.

Rakvere Teatril on käes suur varandus tugeva meesansamblina, kuhu ka uued näitlejad sulandunud ning kelle koosmängu ja sünergiat on nauditav vaadata.
Foto: Ain Proosa

Lennuk on aga tekstiga töötades ning lavastades teinud Tootsi ja visanud vaatajale vimka. Kui oled juba mugavalt sõiduga kaasa läinud, lubanud endal selle veidravõitu poistebändiga tuuri fännibussis kaasa sõita, võtnud teepervelt peale kordamööda Raja Teele, Imeliku (kes on pisut Jaan), Lible, Pastori, saksa poisi Karl Olafi ja Ärnja Virve; söönud Tõnissoniga tüki pekki ja naernud naljade peale nii, et hiljem meelde tuletadeski naljakas on, just siis tõmbab Lennuk laia kaarega emotsionaalset lisavärvi üle kõigi karakterite ja saame neile lähemale minna, vaadata neile hinge. Küll eestlaslikult ja tasahilju, peaaegu poolsalaja. Aga paistab, et Lennuk on leidnud kõigile tuttavatele tegelastele ja kõigile tuttavast tüvitekstist külgi, mida me enne justkui polekski kohanud või mida pole osanud tähele panna. Eneseotsimine, soov armastada ja olla armastatud. Mitte ainult oodata, vaid seda ka kindlameelselt välja öelda. Oma tõde leida ja seda tõde elada... Aga nagu selgub, siis mõnikord on elu suurem kui unistused. Mõnikord ei mahu elu inimeste sisse ära. Mõnikord jäävad elust pihku vaid kuldsed sügislehed. Aga tähtis on üks – elu ei tohi kunagi elamata jääda. „Aga sügisel ei ole enam aega armastada, armastama peab kevadel...,” ütleb Kiir.

Lavastaja mõistab Kiirt

Urmas Lennuk on varem Keiu Virrole antud intervjuus öelnud, et ta pole näinud ühtki autorit oma tegelast nii halvasti kohtlemas kui Luts Kiirt. Lutsu peksupoiss Kiir on Lennuki loos Imre Õunapuu professionaalses ja peenes esituses teinud läbi puhastustule. Enam pole ta vaid leekivpunase peaga tola, kes alatasa oma kohta otsib. Talle on juurde tulnud teistmoodi tasand, temas on rohkem värvinguid ja sisu. Samuti paistab Lennuki Kiir saanud kaaslastegi jaoks (küll õige pisut) rohkem oma poisiks, kelle kallal aasimine pigem sõbralik kui õel. Lennuk on Kiirt mõistnud, olnud talle terapeudiks ja Kiirt tublisti ravinud.

Kiir pole lavastuses vaid leekivpunase peaga tola, kes alatasa oma kohta otsib. Talle on juurde tulnud värvinguid ja sisu.

Geniaalselt loob vastandlikud rollid Tarmo Tagamets, kelle kehastatud saksa poiss Karl Olafiga kohtumine on üks lavastuse koomilisi kõrghetki, mis – ehkki lühike – kajab saalis turtsatustena veel kaua. Tema kuidagi malbele Liblele ei jää aga Kaljo Kiisa kingad sugugi suureks.

Rakvere Teatril on käes suur varandus tugeva meesansamblina, kuhu ka uued näitlejad sulandunud ning kelle koosmängu ja sünergiat on nauditav vaadata. Valdavalt mehist punti tasakaalustavad (ja käivitavad!) kaks näitsikut. Käredam ja energilisem Raja Teele (Silja Miks) pole pelgalt õrnalt õhkaja, vaid tema käes tihtipeale ohjad ongi. Silja Miksi Teele on tugevalt feministlik karakter, teda ei kõiguta ka ta tuttav otsustusvõimetus, hirmud või äng. Seevastu koomiline Ärnja preili (Liisa Aibel) loob neist kahest naiselikkuse eri aspektide tugeva kombinatsiooni. Nad pole sõbrannad, vaid kehastavad koostoimes naiselikkust. Otsekui naisena kasvamine ja kujunemine meestekeskses maailmas.

Raja Teele (Silja Miks) pole pelgalt õrnalt õhkaja, vaid tema käes tihtipeale ohjad ongi.
Foto: Ain Proosa

Ka algne poistebänd on loo vältel muutumises. Nooruslik uljus, kärts ja mürts saavad loo edenedes ja arenedes tugevalt õrnaks, eneseteadlikuks ja võimsaks meestelauluks, mis puudutab oma tooruses ürgset hingeosa. Otsus tuua muusika lavale ja näitlejate kätte paneb Lennuki igavesele kevadele uhke tükipekirasvase punkti.

„Paunvere poiste igavene kevade”

Tekst ja lavastus: Urmas Lennuk

Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Muusika: Kulno Malva ja Kristjan Priks

Osades: Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Vootele Ruusmaa, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu.

Esietendus 2.11 Rakvere teatris