Nii mõnedki noort teatrivaatajat puudutavad küsimused kipuvad aastast aastasse korduma. Miks kirjutatakse noorte- ja lasteteatrist nii vähe? Kas igale vanusegrupile jagub kvaliteetseid lavastusi? Kuivõrd noori suunavad peamiselt vanemad ja õpetajad, kas nendeni jõuab vajalik info, mille põhjal oletada, mis noort külmaks jätab, teatrist eemale peletab või just teatrisse tõmbab? Kuidas teha nähtavamaks suurepärased noortelavastused, mille pealkirjad ei tule kohustusliku kirjanduse nimekirjast tuttavad ette?

Taani teatritrupp Batida mängis lavastust „Mees nimega Rolex”.
Foto: Silver Taavet Kollom

Need ei ole küsimused, millele saaks anda selgeid vastuseid, pigem on oluline need päevakorral hoida. NAKS on selline festival, mis seda üsna hästi teeb. Festival, mis veel möödunud aastani kandis pealkirja „Teater noorele vaatajale”, pakkus kolme päeva jooksul kümmet lavastust kolmest riigist. Samuti pakkus festival töötube ja vestlusringe. Viimaste puhul oli huvitav kuulda väliskülaliste arusaama, kes nägid paljusid etendusi ilma subtiitriteta, aga eriti tänuväärne oli 14–16-aastastest noortest koosneva žürii tagasiside etendustele. Noored kiitsid, kui miski tõeliselt korda läks, ent kritiseerisid samavõrra julgelt. „Kui sa ise oma lavastusse ei usu, kes siis veel peaks uskuma?” uuris noortežürii liige ühelt lavastajalt.

Patoloogilise festivalikülastajana rõõmustasin festivali tugeva taseme üle, paari erandiga. Ja olgem ausad: noortelavastuste üks eelis on seegi, et isegi kui on halb, on vähemasti lühike. Lootuses, et ehk võivad siit inspiratsiooni saada õpetajad ja lapsevanemad, kes ise nende lavastusteni veel jõudnud pole, toon esile need, mis mind enim intrigeerisid ja mis ka noortelt positiivset tagasisidet said.

Festivali avas tsirkusestuudio Folie lavastus „Siis, kui sa magad”. Laval olid artistid vanuses 11–16. Tervik oli kaasaegse tsirkuse gurmaani jaoks ehk pisut lihtsakoeline, ent selle kompenseerisid tehniliselt tugevad, energilised ja ägeda karakteriga noored. Pisema publiku seast kostus peamiselt ahhetamist.

Kihvtid leiud

Eriti kihvt leid oli Taani trupp Batida. „Mees nimega Rolex” ühendab endas mitu lugu. 1960-ndate Ida-Euroopa konteksti justkui anonüümselt paigutuvas võimuhullus juhis pole keeruline tunda ära Rumeenia omaaegset diktaatorit Nicolae Ceaușescut. Ent tegemist pole ajalootunniga. See on võimas, lõbus ja ühtlasi traagiline lugu diktaatori langusest, armastusest ja ühe poisikese suureks sirgumisest selle režiimi vältel.

Muide, Batida trupi näitlejad Søren Valente Ovesen ja Simon Holm andsid pärast festivali kaks etendust slapstick-komöödialavastusega „Soolo kahele”. Piibu ja Tuudu teatrimajas antud etendused ei tõmmanud kaasa mitte ainult pisikesi teatrivaatajaid, vaid ausalt öeldes itsitasin publikus hüääni kombel ka mina. Batida nimi tasub igal juhul kõrva taha panna: Eestis on nad käinud varemgi ning arvestades, et järgmisel suvel möödub 800 aastat Tallinna lähedal toimunud lahingust, kus Taani endale lipu sai, siis mine tea, ehk kohtab neid siin taas.

„Kui sa ise oma lavastusse ei usu, kes siis veel peaks uskuma?” uuris noortežürii liige ühelt lavastajalt.

Pisematele suunatud lavastustest vajutas hüääninaeru-nupule „Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja Jänes Jass”. Lavastus on sobilik alates kolmandast eluaastast, aga naeruteraapia huvides kulub ära ka täiskasvanutele. Lavastuse ülesehitus on lihtne, lavalt käivad läbi kõik nostalgiaobjektiks muutunud raamatu tegelased. Eripäraseks teevad selle aga kaks asja, õigupoolest inimest: Haide Männamäe ja Toomas Tross hoiavad väikesi vaatajaid algusest lõpuni huvitununa. Reaktsioon nii laste vahelehüüetele kui ka saalist avastatud eesti keelt mitterääkivale täiskasvanule oli kiire ja nutikas. Muide, hiljem vestlusringis selgus, et iirlasest teatrivaataja oli sisu mõistmata etendusele samuti täiel raual kaasa elanud.

Kuressaare Linnateatri „Persona”
Foto: Silver Taavet Kollom

Positiivne üllataja oli Kuressaare Linnateatri „Persona”. Sõnadeta lavastus, kus neli maskides inimest kujutavad nelja korterinaabri argipäeva ja suureks kasvamise lugu. Lavastuse põhjal võiks melanhoolsem vaataja muidugi teha nukra järelduse, et täiskasvanuks saamine tähendab peamiselt rõõmu elust lahtumist. Ent see nutikas füüsilise teatri lavastus on igal juhul (teismelisele ja vanemale vaatajale) vaatamist väärt.

Seda lavastust peab nägema

Kohustuslik lavastus on minu nimekirjas VAT Teatri „Kas kalad magavad?”. Aare Toikka monolavastuses teeb vaimustava rolli Liisa Saaremäel. Kümneaastase Jutana räägib ta loo väikevenna surmast ja balansseerib seejuures lõbusate ja südantlõhestavate hetkede vahel oskuslikult. Surm on teema, millest mitte ainult ei võiks, vaid suisa peaks pärast etendust koolis või kodus vanemate inimestega ka põhjalikumalt rääkima.

VAT Teatri „Kas kalad magavad?”
Foto: Silver Taavet Kollom

Teater Must Kast korraldab peale etendusi tänuväärsel kombel aruteluõhtuid. Kaija M Kalveti lavastatud maailmalõpust ja ökokatastroofist rääkiva „Prohveti” puhul on see eriti asjakohane. See etendus oli üks huvitavamaid kasvõi konfliktsete tunnete poolest, mille see tekitas. Tegemist pole traagilise heietamisega, vaid energiat ja vaimukaid stseene tulvil lavastusega. Ometi jäi mind häirima tunne, et lavalt antakse mulle juba pakendatud vastused, kuidas ma mõtlema pean, ilma, et mulle jäetaks ruumi ise vastusteni jõuda.

Musta Kasti „Prohvet”
Foto: Silver Taavet Kollom

Siinkohal oli jällegi huvitav kuulda noortežürii arvamust. Nende hinnang oli õigupoolest üsna arusaadav juba siis, kui noored pärast etendust püsti seistes aplodeerisid. Ka hiljem jagus peamiselt ülivõrdes hinnanguid. Seega sihtgrupi jaoks toimib lavastus väga hästi, sõnum (ära tee maailmale halba) on nii ehk naa õilis.

Festivali vestlusringides oli huvitav kuulda, kuidas näeb lavastusi noortežürii.
Foto: Silver Taavet Kollom

Kui NAKS jätkab ka edasistel aastatel samamoodi – kohale ei kutsuta mitte võimalikult laia noorte- ja lastelavastuste ampluaad, vaid justnimelt oma- ja ehk ka välismaine lavastuste paremik –, siis võiks see ideaalses maailmas olla seda enam suurepärane koht ka pedagoogidele. Nii huvitavate lavastuste avastamiseks kui ka sõna sekka ütlemiseks.

31.10–2.11.2018

Lavastused Eestist, Soomest ja Taanist

Rahvusvaheline teatrifestival NAKS 2018 oli 14. teatrifestival, mille ASSITEJ Eesti Keskus noortele vaatajatele korraldas.