Kui suvel linastus Eesti kinodes Norra režissööri Erik Poppe film „Utøya, 22. juuli”, siis näis kannatanutele, eriti ühele tüdrukule – Kajale – keskenduv kontseptsioon mulle geniaalne. Näidata 72 minutit kestvat Breiviku rünnakut läbi noorte silmade minutipealt sama kaua, kui rünnak kestis, ehk siis terve igaviku. Hästi tuli esile õud ja teadmatus, kes ründab ja miks, ning väga pikaajaline abi ootamine saarel. Heaoluühiskonna kroonijuveeliks peetavas Norras kulus nimelt ametivõimudel 90 minutit(!), et saarele jõuda. Ei saadud sõiduvahendit ja olid muud hädad.