„Üks vana arst küsis minult, miks peab inimene tänapäeval surema nii, et viimane keemiaravi tablett pole veel suus äragi sulanud. Me ravime oma südametunnistuse kergendamiseks. Ravime surnuks.”

PERH-i koolituskeskuse suures saalis kuulab neid anestesioloog-valuarst Pille Sillaste sõnu vaikides 160 intensiivraviarsti, -õde ja anestesioloogi kõigist Eesti haiglatest. See on esimene kord, kui meedikud tulid kokku, et üksteist veenda ja julgustada – on hetki ja olukordi, mil on eetilisem ja inimlikum lasta patsiendil surra. Väärikalt ja võimalikult valutult.

Tänapäeva meditsiin on võimas, aga mitte kõikvõimas.