Jørn Lier Horsti kolmas krimiromaan on just täpselt nii hea ja ladus, et võtad ennelõunal kätte ning õhtuks on läbi.

Tundub, et Horst, norralane muide, ja endine politseikomissar, on põhjendamatult tagaplaanil püsinud. „Talveks suletud” sai paberile juba kümme aastat tagasi ning tunnistati Norra raamatumüüjate liidu poolt aasta parimaks teoseks. Ent ometi on Horst ja inspektor William Wisting jäänud Jo Nesbø ja rootslaste varju.

Sügiseti Norras juhtub, nagu teisteski põhjamaades, et suvilad satuvad suurel kiirusel ja hulgakaupa rünnakute alla ning sealt tassitakse minema kõik vähegi väärtuslik. Ent seekord on asi kurjem – rüüstatud suvemajast leitakse surnukspekstud mees, kuulihaavad kõhus. Ja varsti, kaldaletriivinud paadist, teinegi laip.

Looduski on tol sügisel hulluks läinud – millegipärast surevad linnud kümnete kaupa, lihtsalt kukuvad elutult alla...

Mõistagi ei saa Wisting rahu, sest kuritegude lahendamine veeretatakse tema õlule. Või mis veeretatakse... Puhastada ühiskonda saastast on just see, mida Wisting kõige enam siin ilmas teha ihkab.

Samal ajal tuleb Wistingil muretseda ka krimiajakirjanikust tütre pärast, kelle kooselu puruneb ja kes otsustab minna prere suvilasse varjule elu üle järele mõtlema.

Horst kirjeldab peenelt ja täpselt politseinike ettevõtmisi kuritegude uurimisel, jälitustegevust, laborite ja kohtupatoloogide tööd, mundrikandjate suhteid ajakirjanduse ja üldsusega ning teeb seda äärmiselt usutavalt.

Jah, raamat on fiktsioon, kuid kirjeldatud on tegelikkust – ka heaoluühiskond pole kaugeltki puhas, kuigi suures osas lükkab Horst kõik patud võõraste kaela.

Ja veel. „Talveks suletud” meenutab alateadvuses – ja see pole sugugi halb – kaudselt krimkalegendi Henning Mankelli hilisemaid teoseid, milles on kuritegude ja kurjategijate räigusele seatud vastukaaluks õrnus, inimlikkus ja armastus.