Marius Ivaškevičius on Eesti teatripubliku jaoks praegu üks väheseid ühenduslülisid Leedu teatriga. Tema näidend „Väljaheitmine”, lugu 1990-ndatel Londonisse emigreerunutest kõnetas sügavalt ka eestlasi. Näidendi põhjal valmis Hendrik Toompere jr lavastus, mis võitis 2017. aasta parima lavastuse preemia. Ivaškevičiuse side Eestiga aiva tugevneb. Järgmisel kahel aastal on tema kanda Vaba Lava kuraatori roll.

Kuraatoriprogramm „Murrangujärgsed inimesed” toob fookusse aastad 1989–2019 ning Baltimaad ja nende lähinaabrid, sealhulgas Venemaa. Teie enda töödest on nii mõnedki üsna poliitilised. Kas teemavalik tuli selle põhjal?

Taipasin kolme-nelja aasta eest, et ma ei saa töötada märkamata, mis toimub minu ümber. See ei oleks aus. Mulle anti kuraatoriprogrammi koostamiseks täielik vabadus ja need teemad mind praegu huvitavad. Me elame ajal, mis on kohati väga agressiivne. Teater ja teised kunstivormid ei tohiks sellest dialoogist kõrvale jääda.

Mis puudutab fookusriike, siis Venemaa teatrimaastikku tunnen üsna hästi ja ka minu näidendeid on seal lavastatud. Narva Vaba Lava on füüsiliselt Venemaale lähedal ja ma arvan, et sealsetele elanikele on oluline näha Venemaa teatrit. Kolm Balti riiki fookusse seada oli samuti loogiline. Ehkki meie vanem ajalugu erineb palju ja näiteks Leedu arenes hoopis teistsuguste mõjude all kui Eesti ja Läti, ühendab meid saatus. Viimase saja aasta jooksul oleme läbi teinud samad sammud, kordame samu draamasid ja tragöödiaid.

Minu jaoks on juba ammu olnud oluline jälgida, mis toimub Riias, mis Tallinnas. Seejuures on veider, et oleme üksteise teatrit nii vähe näinud. Ma ei mäleta viimasest 20 aastast korda, mil Eesti teater oleks Leedus käinud. 20 aastat tagasi oli üks Mart Kivastiku näidend...

Ja mulle omakorda ei meenu, millal viimati peale teie mõni Leedu näitekirjaniku näidend Eestis lavale toodi. Kui palju te kuraatori ülesannetes füüsiliselt Eestis viibima hakkate?

Meie kokkulepe Vaba Lavaga on selline, et suurem osa tööd toimub online’is. Praegu elan Saksamaal, minu naine ja tütar elavad New Yorgis ja minu vanemad Vilniuses, nii et pean end mitme eri koha vahel jagama. Püüan Eestis käia iga kolme kuu tagant, kindlasti tahan olla kohal enne esietendusi ja töötada selle nimel, et peale etenduste toimuks huvitavaid vestlusõhtuid publikuga. Tahan siia kindlasti kutsuda olulisi inimesi, kes on käsitletavate teemadega seotud.

Kas ühiskondlikult õrnade teemade käsitlemine teatris on diplomaatilisem viis sõnumit edastada? Mulle tundub, et kui näiteks meediast poliitiliste teemade kohta loeme, tekitab juba väljaande või autori nimi sageli eelhäälestuse.

Kunstis pole enamasti eesmärk anda vastuseid, vaid esitada küsimusi. Küsimuste formuleerimine aitab ehk hoopis lähemale teadmisele, kes me oleme ja kuhu liigume. Kunstil ei ole ideoloogiat, vähemasti ideaalis. Aga see ei tähenda, et kunst oleks diplomaatilisem, vastupidi, ma arvan, et kunst peab teemasid käsitlema veelgi teravamalt.

Võib-olla kunstnikud ei tegele palju ideoloogiaga, küll aga on meil küllalt näiteid, kuidas ideoloogia hakkab tegelema kunstnikega. Kui Powszechny teatri religioonikriitilist lavastust „Needus” kodumaal mängitakse, kaitsevad näitlejaid saalis relvastatud turvamehed. Äsja Tallinnas viibinud Alvis Hermanis kritiseeris Venemaa agressiooni Ukraina vastu ja jättis ära seal plaanitava lavastuse, Venemaa vastas sissesõidukeeluga. Vene lavastaja Kirill Serebrennikov istub siiani koduarestis...

On jabur ja hirmutav, et teatriinimesed võivad vangi minna oma professionaalse tegevuse tõttu. Teisalt näitab see, et teatril on mõjuvõimu ja vahepeal ilmunud jutud teatri surmast ei vasta tõele. Võimukandjad tõesti kardavad teatrit. Eriti aga näitab see, et autoritaarsetes riikides on teater isegi tähtsam kui vabas maailmas. On väga oluline, et teater tõstataks ebameeldivaid teemasid ühiskonna ja võimu kohta. Üksnes „Hamleti” lavastamisest ei piisa.

Ajalugu vaadates tundub, et teater on populaarsem just raskel ajal.

Jah, nii palju, kui ma kuulnud olen, siis 1990-ndatel ei vähenenud teatrite külastatavus mitte ainult Balti riikides, vaid ka Venemaal. Inimesed tegid äri ja unustasid teatri kuhugi äärealale. 1990-ndad ei olnud seejuures must aeg ainult teatris, vaid ka kirjanduses ja kõiges rahvuslikku puutuvas. See oli aeg, mil saime aimu ülejäänud maailmast. Keegi ei ostnud 1990-ndatel Leedus oma autorite teoseid, pigem huvitas inimesi näiteks see, mis toimus Skandinaavias. Olime maailma järele näljased ja tarbisime kõike, mida võimalik. 2000-ndate algul olukord muutus. Inimesed tahtsid taas Leedu autoreid lugeda, teatrid hakkasid tegelema lavastustega, mis rääkisid meist endist.

Kirill Serebrennikov on Lätis lavastanud teie näidendi „Lähilinn”. Olete Serebrennikoviga pärast tema arreteerimist ühenduses olnud?

See pole lihtne, sest ta ei tohi internetti kasutada. Aasta eest viibisin ühel tema kohtuistungil. Me ei saanud rääkida, suhtlesime žestikuleerides. Kui ta pärast istungit politseiautosse viidi, vahetasime karjudes paar lauset. Pärast tuli minu juurde tema assistent, kes ütles, et Serebrennikov on minu kohta korduvalt küsinud. Kritseldasin kiiruga paberile mõned read ja assistent andis talle kirja edasi.

Kas teil nende sündmuste valguses enese pärast hirmu ei ole tekkinud?

Olen Saksamaal väga kriitiliselt kirjutanud Serebrennikovi kohtuasjadest ja muust Venemaal toimuvast. Käin Venemaal sageli ja mõtlen piiril iga kord, kas mind lastakse riiki või mitte. Aga ma arvan, et see on praegu ka peaaegu kõik, mida minu kui välismaalasega teha saab. Ma ei ole nende jaoks nii oluline inimene. Samal ajal vihkavad minu seisukohti paljud natsionalistlike vaadetega inimesed. Jumalale tänu, oleme veel piisavalt tsiviliseeritud rahvas, seega ma ei tunne, et peaksin kartma. Mida minuga teha saakski? Kui üldse, siis muretsen pigem oma pere pärast.

Kes on teie jaoks praegu lähiriikide olulisemad teatritegijad?

Mul on plaan nii mõnedki noorema põlvkonna tähtsamad tegijad kuraatoriprogrammi raames Eestisse kutsuda. Kuna kokkulepped pole veel kinnitatud, mainin pigem nimesid, kes siia tulla ei saaks. Ma arvan, et meie regioonis on kolm tõeliselt rahvusvahelist lavastajat: kaks leedukat ja üks lätlane. Eimuntas Nekrošius, kes hiljuti suri, Oskaras Koršunovas ning Alvis Hermanis.

Soovin vahepeal õnne! Pälvisite hiljuti suure tunnustuse kultuuri valdkonnas, Leedu rahvusliku kultuuri auhinna. (Auhind antakse viimase seitsme aasta töö eest, Ivaškevičiuse puhul mainiti julget sammu kirjandusest teatrimaastikule – K. V.)

Aitäh, aga ega seegi sugugi kõigile meeldinud. (Naerab.) Ilmus artikkel, mis kritiseeris auhinna mulle andmist – ma olevat rahvavaenlane.

2017. aastal saite tunnustuse kui aasta tolerantne inimene. Mis teile sellise nimetuse tõi?

2016. aastal möödus 75 aastat ajast, mil minu sünnilinnas Molėtais tapeti 2000 juuti. Tapjad olid leedukad, ehkki nad tegid seda saksa natside käsul. Mõned inimesed pääsesid. Selle päeva, 29. augusti meeles hoidmiseks taheti korraldada marss. Meie väikese linna ametnikud ütlesid korraldajatele sisuliselt, et tore mõte, aga abiks ei olnud. Tundsin tohutut häbi ja kirjutasin Leedu Delfisse kaks pikka artiklit. Kutsusin neis leedulasi tulema sel päeval Molėtaisse ja marssima ühes juutidega, et olukord ei meenutaks 1941. aastat, mil mõned juudid kõndisid mööda peatänavat ja kohalikud vaatasid seda akendelt. Marsile tuli mitu tuhat inimest, sealhulgas kuulsused, poliitikud, president. Holokausti teema oli ja on Leedus suur tabu, sest alati on lihtsam näha end ohvri rollis, nagu küüditamiste puhul, aga sugugi nii lihtne pole tunnistada, et meie rahvuskaaslased tapsid 1941. aastal 2000 juuti.

Lõpuks, ütleme, et jõulurahu puhul: kuidas võiksime kaasa aidata, et maailm meie ümber oleks natuke parem ja lootusrikkam koht?

Kui ma oskaksin selliseid soovitusi anda, saaksin ilmselt Nobeli rahuauhinna. Mulle ei meeldi pateetika, aga olen kindel, et vajame praegu oskust üksteist rohkem armastada. Ma ei tea, kuidas on Eestis, aga Leedus tundub, et otsime üksteises üha enam vaenlasi. Meid on nii vähe, peaksime seda meeles pidama ja mitte kedagi oma inimestest eemale tõrjuma, vaid ühendama. Üldiselt ma olengi positiivne inimene. Usun, et midagi hüpertraagilist ei juhtu. Alati on radikaalsuse laineid, aga siis järgneb normaliseerumine ja tolerantsus.

Vaba Lava kuraatorprogramm ootab konkursile loominguliste projektide ideid 15. veebruariks. Rohkem infot aadressil tallinn.vabalava.ee/ideekonkurss.

2014/2015 rahvusvaheline teatriekspert Oleg Lojevski (Venemaa) ning teatriteadlane ja -kriitik Madis Kolk

2015/2017 rahvusvaheline teatriekspert Thomas Frank (Austria/Saksamaa) ning teatriuurija ja -kriitik Madli Pesti. Teemad olid „Tavalised inimesed: alastusest enam” (2015/16) ja „In | Out” (2016/17)

2017/2019 rahvusvahelised teatrieksperdid José Alfarroba ja Tristan Barani (Prantsusmaa). Teema oli „Big Data” (andmete üleküllus) ja „Post-truth” (tõejärgsus).

Marius Ivaškevičiuse loodud kuraatoriprogrammi „Murrangujärgsed inimesed” fookuses on aastad 1989–2019 ning Baltimaad ja nende lähinaabrid Venemaa, Valgevene ja Ukraina.