Raamatu esimene lõik annab aimdust, mis on tulemas.

„Kas olete kunagi mõelnud, kui kaua võtab aega haua kaevamine? Pole vaja rohkem mõelda. Selleks kulub terve igavik. Kui pikk see aeg ka teie meelest ka poleks, võite selle julgelt kahekordistada.”

Jutt ei käi elukutselistest hauakaevajatest, kes teeks töö ilmselt ära pisut kiiremini kui õbluke, ent sitke naine. Erin. Tal on pisike probleem – seda, mida või õigemini keda ta matab ehk laipa (huvitav, kas elutu inimene on mis või kes?) ei tohi leida. Kui leitakse, on mängus vähemalt üks kolmest tegurist: ajapuudus, algatusvõime puudumine või hooletus.

„Heidan pilgu kortsus koormakattega kaetud kühmu suunas. Selle all on ihu, nahk, luud, hambad. Ta on kolm ja pool tundi surnud olnud. Huvitav, kas ta on veel soe. Minu abikaasa.”

Jah, Erin tunnistab kohe alguses üles, et matab abikaasat ning annab lugejail järgnevate lehekülgede jooksul otsustada, kas ta on halb inimene või mitte.

Kui minna ajas tagasi, siis oli kõik nagu muinasjutus – kaks ideaalset partnerit, igapäevane seks, hurmav kooselu. Nagu enamasti ikka. Mesinädalad Bora-Bora saarel ja puha...

Räägitakse, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Ehk tõesti. Seega kui üks pool nõrgaks osutub peaks tulemus olema suurepärane? Vanasõna põhjal tõesti. Ent kui reaalselt mõelda... Naisterahvad, kes seda loevad, kujutagu enda kõrvale nõrka meest. Kas tuleb hea jahu?

Asjad hakkavad käest minema juba enne Bora-Bora saarele jõudmist. Erini abikaasa Mark, investeerimispankur, kaotab töö. Kui tavaline! Eriti majanduslanguse epitsentris. No ja siis? Tugev ei lase säärastel pisiasjadel ennast heidutada. Saati kui Bora-Bora ranniku lähistel sukeldudes, leitakse üht-teist, mis võiks elu lilleks lüüa. Hea küll, tehakse üks väike aps, mille tagajärjel kerkivad ette mõningased probleemid. Kuid teatavasti pole probleemi, on vaid lahendus. Kui kaks tugevat asja kallale asuksid, oleks tulemuseks hea jahu. Paraku...