Kuidas rääkida kaaslasele, mida sa voodis tahad? Kas porno sobib seksiõpikuks? Kus asub kliitor? Need on vaid mõned küsimused paljudest, mis käivad läbi lavastusest „Kuidas öelda jah?”. Teemad on näidendiks kirjutatud 17–21-aastaste noortega tehtud intervjuude põhjal. Kes teaks veel paremini, mis teemadel rääkimisest enim vajaka on, kui mitte sihtgrupp ise?

Tiina Söödi lavastuse näitlejatena astuvad üles kolm 21-aastast noort: Kristjan Tenso, Vivian Melder ja Susan Kolde. Nad isegi on kooliajal tundnud puudust seksiga seotud küsimuste avaramast käsitlemisest.

Küsimus näitlejatele: mis teid selle lavastuse juurde tõmbas?

Kristjan: Mina olin esialgu üks intervjueeritavatest. Projekt tundus juba siis väga huvitav, nii et kui casting call’i sain, tulin.

Lavastuse „Kuidas öelda jah?” proov
Foto: Rauno Volmar

Susan: Olen varemgi mõelnud, et tahaksin liituda mõne projektiga, mille käigus käiakse koolides seksuaaltervise loenguid andmas. See teema on jäänud kripeldama. Koolis oleksin tahtnud näha ja kuulda palju rohkem. 16-aastasena tahad ise õppida, kuulda, tunda ja näha. Mõte sellele teemale kunstiliselt läheneda on minu meelest geniaalne. Lavastus ei lähe kedagi vägisi õpetama, vaid pakub midagi vaatamiseks ja mõtlemiseks. Igaüks saab ise otsustada, mida võtta ja mida jätta.

Milliste seksiga seotud teemade käsitlemisest te kooli ajal kõige rohkem puudust tundsite?

Tiina: Koolis räägitakse palju seksuaalsel teel levivatest haigustest, rasedusest ja ka seksuaalvägivallast. Need on väga olulised teemad. Aga sellega see enamasti lõpeb. Seksis on nii palju muid kihte, millest võiks ka rääkida. Suhetest, sellest, miks inimesed seksuaalseid kogemusi otsivad. Noored võiksid rohkem mõelda, mida nad soovivad kogemustest saada ja partnerile anda.

Vivian: Mul on koolist meeles tund, kuhu toodi kohale tädi, kes oli igati hip ja cool. Tal olid kaasas banaan ja kondoomid. Kui said kondoomi banaani peale õigesti, võisid ühe kondoomi koju kaasa võtta. Inimeseõpetuse tundides oli kaetud kogu raseduse ja haigustega seotud info. Lootsin, et kui kooli tuleb inimene väljastpoolt, siis ehk puudutab ta ka seksiga seotud emotsionaalset poolt. Mäletan 15-aastase enda mõtet: kes nüüd siis ikkagi päriselt seksist hakkab rääkima? Ei saa ju olla lihtsalt nii, et „see asi läheb sinna sisse” ja siis ongi… tore.

Lavastuse „Kuidas öelda jah?” proov
Foto: Rauno Volmar

Susan: Meie koolis pidi seksuaalõpetus olema viiendas klassis, aga öeldi, et meie klassi poisid on veel liiga noored, et neile sellistest asjadest rääkida, ja seksuaalõpetuse tunnid lükati kaks aastat edasi. Nii et näiteks päevadest räägiti tüdrukutele alles seitsmendas klassis. Selle aja peale olid kõik pidanud selle info juba ise kuskilt mujalt kätte saama. Tekkis tunne, et vestlus ei ole väga avatud. Mul on sellest kahju, tunnen, et oleks olnud väga oluline arutleda, teada, mida inimesed mõtlevad näiteks esimesest seksuaalvahekorrast.

Kristjan: Meile räägiti kõike seda, mis on raamatutes, aga mäletan korda, kus ühel tüdrukul oli küsimus, mis sai õpetajalt vastuseks, et kahjuks ei saa me sellest rääkida. Põhjus oli, et kui õpetaja oli kunagi ühe õpilase privaatsemale küsimusele vastanud, tuli üks lapsevanem kaebama. Sellest on kahju, sest see õpetaja oli just seda tüüpi inimene, kes oleks neil teemadel hea vestluspartner olnud.

Tiina: Meil Aediga (lavastuse dramaturg Aet Kuusik – toim) olid eeldused, et turvaseks ja muu selline on baas, mis on koolis juba kaetud. Lavastus peaks olema kunstiline kogemus, mis ehitub selle baasinfo peale. Intervjuudest selgus aga, et paljuski on ka elementaarne seksuaalharidus puudulik. Noortel on palju küsimusi, millele nad koolist vastuseid ei saa. Tundub, et internetist on lihtne ükskõik mida üles leida, aga samal ajal pole ikka kellegagi arutleda.

Mäletan lapsepõlvest, et pigem jäeti kodus mingid raamatud õigel hetkel vedelema. Sealt sai teoreetilise info kätte, aga kuna avameelseid vestlusi ei olnud, jäi seksiga seotud teemadest rääkides ikkagi kramp sisse.

Susan: Mulle on jäänud mulje, et paljud õpetajad loodavad sellele, et privaatsemaid teemasid arutavad vanemad kodus lastega.

Kristjan: Ja vanemad arvavad, et küll laps koolis õpib.

Susan: Mulle ei meenu küll kuigi palju sõpru, kes saaksid kodus minna ja vanematele öelda, et nii, räägime anaalseksist!

Lavastuses „Kuidas öelda jah?” mängitakse näiteks läbi ka olukordi, kus sugugi ei tea, kuidas partnerile teada anda, mida ise tegelikult tahaks, või ei julge küsida, mida tema tahab.
Foto: Rauno Volmar

Tiina: Intervjuudest jäi mulje, et noored räägivad seksist omavahel küll palju, aga see on enamasti pigem naljateema. Räägitakse pealiskaudselt, kingitakse sünnipäevaks vibraatoreid, aga keegi ei räägi sellest, mida sa selle vibraatoriga üldse teed ja või kas see üldse meeldibki sulle. Intiimsed teemad on justkui tabu.

Kristjan: Paljud sõbrad küsivad neil päevil, millega ma tegelen. Kui räägin, et teeme lavastust seksist, siis see lõpeb alati sellega, et kõik saavad lõpuks sel teemal arutleda.

Vivian: See ongi lavastuse eripära, et see on justkui meelelahutus, aga kui pärast seda hakkad tuttavaga rääkima, siis sünnivad loodetavasti vestlused ja arutelud.

Susan: Olen alati tahtnud, et saaksin kellegagi neil teemadel rääkida, nüüd olen siis ise teemade tõstataja rollis.

Tiina: See ongi meie eesmärk: soodustada suhtlemist. Märksõna: rääkige omavahel!

Mis intervjuudest läbi käinud teemade puhul veel üllatanud on?

Tiina: Mulle tuli üllatusena, et paljud noored arvavad, et porno on adekvaatne koht, kust seksi kohta õppida. Noored on väga haritud ja kohati ka kriitilised, nad teavad, et pornoga on seotud moraalseid probleeme. Just selles mõttes, et kas kõik osalised on olnud toimuvaga nõus. Aga siiski oli palju juttu sellest, et vaatad pornofilmi ära ja siis ju enam-vähem tead, mida naisega teha.

Kristjan: Mina sain teada, et naiste seksuaalelu on ikka väga palju keerulisem kui meestel.

Kas laval seksuaalelu puudutavatest teemadest rääkimine tuli teie jaoks loomulikult või eeldas mingist sisemisest tõrkest üle saamist?

Kristjan: Ma arvan, et tõrge kadus juba esimeses proovis.

Vivian: Pärast proove on meil oma turvatsoon, kus saame asju arutada, see on väga teraapiline. Tiina ja Aet ütlesid juba audition’il, et me räägime mõnikord rasketest teemadest, ja küsisid, kas me oleme selleks valmis. Ja et on täiesti okei, kui ei ole.

Lavastuse „Kuidas öelda jah?” proov
Foto: Rauno Volmar

Tiina: Oleme algusest peale rääkinud, et me ei sunni kedagi tegema midagi, mida nad ei soovi. Kui me ise räägime laval nõusoleku olulisusest, siis ei tuleks midagi muud kõne allagi. Kui mõni teema on kellelegi ebamugav, on keegi teine selle sujuvalt üle võtnud.

Susan: Mina tulin lavastuse meeskonda asendusliikmena ja siis polnud enam aega mõelda, kas midagi on laval piinlik öelda või mitte. Olin teksti korra kodus läbi lugenud ja pidin tegutsema hakkama. Aga see on kunst, selles ei ole midagi piinlikku.

Kui palju te olete ühiskondlikule kontekstile mõelnud? Näiteks „Pealtnägijas” oli mõne aja eest lugu, kus laste seksuaalkoolitaja sattus sotsiaalmeedias EKRE-ga seotud foorumis sõimu alla. Ometi oli koolituste põhisõnum väikestele lastele see, et sinu keha on sinu enda oma. Osa inimesi näeks nagu mingit agendat ükskõik millises seksuaalteemade käsitlemise viisis.

Tiina: Tunnetan samuti selliseid võnkeid. Oleme püüdnud igal pool selgitada, et meie lavastus ei ole selleks, et õhutada noori rohkem seksima, vaid meie mõte on selles, et seksi või ära seksi, mõlemad valikud on okeid. Kõige olulisem on, et mõtleksid, mida sa soovid. Lavastuse nimi on „Kuidas öelda jah?”. Sellega me ei õhuta „jah” ütlema, vaid tahame, et inimesed mõtleksid oma soovid läbi. Kui sa tead, mida sa tahad ja mis sulle meeldib, siis sa oskad öelda „ei” sellele, mida sa ei soovi.

Teil käib parasjagu ka Hooandja projekt.

Tiina: Meie Hooandja projekt kestab 14. jaanuarini, loodame saada rahastuse nende osade jaoks, milleks meil vahendeid pole, nagu dokumentatsioon, kostüümid, tehnika, lavakujundus. Iseenesest on kõik üsna kompaktne, sest läheme lavastusega tuurile. Esietendus on 24. jaanuaril Vabal Laval, pärast seda käime aprilli lõpuni Tallinna ja Harjumaa koolides tuuril ning vahepeal on Vabal Laval veel paar etendust. Meie sihtrühm on vanuses 15–20, aga põhiliselt mängime gümnaasiumidele. Siiani on koolid ja õpetajad, kes meiega ühendust on võtnud, olnud väga entusiastlikud. Neil on väga hea meel, et keegi räägib sellest teemast.

Lavastaja: Tiina Sööt
Dramaturg: Aet Kuusik
Lavastuskonsultatsioon: Roland Laos
Helikujundaja: Eerik Kändler
Lava- ja valguskujundaja: Maria Aua
Laval: Susan Kolde, Vivian Melder, Kristjan Tenso
Projektijuht: Nele Laos
Esietendus 24. jaanuaril Vabal Laval
Lavastuse meeskond: vasakult Vivian Melder, Susan Kolde, Tiina Sööt ja Kristjan Tenso.
Foto: Rauno Volmar