Valimiste-eelseteks kuudeks siseministri toolile sattunud Katri Raik sai päranduseks mitu kuuma probleemi: politseinike oodatava äravoolu ning pika vinnaga ja kalli piiriehituse. Ta ei ole alluvate jaoks lihtsast puust: nõuab politseilt värbamise kiirendamist ega luba väga kalliks läinud piirile enam juurde ühtegi senti. Kuid intervjuu Eesti Päevalehele algas hoopis integratsiooniküsimustest, mis on ootamatult valimisdebattides tõstatatud.

Eesti 200 tõstatas oma ägeda trammipeatuseplakatiga integratsiooniteema, kuigi nad said ise ka vist aru, et asi läks natuke metsa.

Kuupäeva oleks võinud ka teise valida. 7. jaanuar ehk vana kalendri järgsed jõulud polnud ka kultuuritunnetuslikult kõige õnnestunum päev.

Nad rääkisid muudkui probleemist ja probleemist. Kas see ikka on praegu nii suur probleem nagu 1990-ndate alguses?

Ma olen 20 aastat Narvas elanud ja pean seda tänagi oma elukohaks. Seal elades unustasin ma sõna probleem ja asendasin selle sõnaga väljakutse. Väljakutseid jagub selles vallas päris kindlasti.

Minu esimene mõte oli, et kui kümme aastat tagasi ütlesime, et kaks kolmandikku Eestis elavaid venelasi ei räägi eesti keelt, siis praegu ütleme: kolmest üks. Olgem ausad, see on edulugu. Tallinnas käivad minu sõprade lapsed venelastega koos trennis ja pole mingit probleemi. Sulaselge on see, et liigume heas suunas.