Kirjeldada Kurt Vonneguti ilmselt kuulsaimat romaani „Tšempionide eine ehk hüvasti sinine esmaspäev” on üsna võimatu. See on kui mitmepäevane rockfestival lillelaste ajastul, kus kõik on uimas ega saa aru (ega tahagi saada), mis toimub. Lihtsalt mõnus on olla. Nii on ka „Tšempionide einega”. Keeruline ühtse tervikuna mõista, kuid mõnus lugeda.

Kaks meest on teel. Nagu Ameerikas ikka ollakse. Absurdiulmekirjanik Kilgore Trout ja Kesklääne autokaupmees Dwayne Hoover. Selleks, et kohtuda. Nad ei tea, et kohtuvad. Vonnegut teab. Temagi on kohal. Aga kohtumine polegi nii oluline kui teekond, mis on psühhedeelne labürint läbi mõttekildude ja detailide, mis kirjeldavad kõike alates uuruaugust ja piibrist (pildid kenasti juures), autosid, Ameerika ühiskonda ja elanikke, Jumalat või Kõiksuse Loojat (kusjuures Vonnegut on raamatu Kõiksuse Looja), väikelinnu, luuke ehk peegleid, Püha Ime koobast, jänkut ehk Dwayne’i pederastist (nii on raamatus kirjas) poega... Ühesõnaga kõike.

Ühel hetkel mõtled, et kuidas sai „Tšempionide eine” ilmuda õndsal Brežnevi ajal, kui seal kirjeldatakse peeniseid kogu nende pikkuses ja läbimõõdus ning muudki siivutut. Samas, kui on tegu kapitalismi tampimisega, siis pigistab peenise kohalt silma kinni. Igatahes kirjeldatakse 1978. aasta tutvustuses „Tšempionide einet” kui: „Romaani, kus autor analüüsib teravapilguliselt ja tabavalt kaasaegset Ameerikat ja selle elulaadi.”

Kui sotsialism otsa sai, tutvustati raamatut uuel moel: „„Tšempionide eine” on tapvalt lustlik satiiriline lugu sõjast, seksist, rassismist, edust, poliitikast, Ameerika saastatusest ning meenutab lugejale, kuidas näha tõde.”

Teose lõpuhulluse põhjustab tõik, et Dwayne võtab Kilgore Trout absurdulmet tõe pähe. Ent kas see ongi nii viga?

„Kunagi kirjutas Kilgore Trout lühijutu, mis kujutas endast dialoogi kahe pärmibakteri vahel. Suhkrut süües ja omaenda väljaheidetes lämbudes arutasid nad, mis võiks olla elu mõte. Oma piiratud intelligentsi tõttu neil ei läinudki korda ära arvata, et nad tootsid parajasti šampanjat.”

No näete, bakterid küll ei jõudnud elu mõtteni, aga neil see igatahes oli. Ent kas kõigil issanda loomaaia kõrgeimad elukad küünivad alati pärmibakterite tasemele?

Või ulmeromaan sellest, et inimesed on tegelikult programmeeritud masinad. „Teie vanemad olid tülitsevad masinad ning enesehaletsejad masinad. Teie ema oli programmeeritud pragama teie isaga, kes oli puudulik rahategemismasin, teie isa pragama teie emaga, kes oli puudulik majapidamismasin. Ja nad mõlemad olid programmeeritud sõimama teineteist selle eest, et nad olid puudulikud armastamismasinad.” Jne, jne...

Äkki olemegi masinad?