Artiklit lugedes tuleb silmas pidada, et uurimus on tehtud peamiselt 2018. aasta alguses. Ometi on huvitav teada mõningaid järeldusi.

Näiteks seda, et EKRE-l paistab olevat palju rohkem teemasid, mille järgi nad eristuvad, mille nad on muutnud oma teemaks, samas kui kõik ülejäänud erakonnad peavad konkureerima ainult ühel, majanduslikul teemal. Inimeste mõtetes on EKRE säilitanud üsnagi sama profiili, nagu ta väljendas eelmistel valimistel oma programmis. Sama on teinud ka Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond: nii oma programmides kui ka inimeste tajus on nad selgelt vasakpoolse profiiliga. Seega on neil õnnestunud hoida head kooskõla programmis tooni andvate seisukohtade ja valijate arusaamade vahel. Samas võib aga Reformierakonna puhul tuua välja teatud lahknevuse: oma viimases valimisprogrammis ei olnud nad sugugi selgelt (või selgemalt kui teised) majanduslikult parempoolne erakond, kuigi valijate jaoks nad seda ilmselgelt on.

Kui eelmiste valimistega võrreldes on EKRE suutnud hoida oma profiili ja erisust, siis Vabaerakond on selle kaotanud. Lõpetuseks lisab autor oma 2018. aasta septembris valminud artiklis, et kui nüüd valimiste eel peaks mõni uus erakond tahtma kanda kinnitada ja kui nad tahavad oma positsiooni säilitada, siis peaksid nad ennekõike mõtlema sellele, kuidas nii valijatele kui ka oma programmides suuta välja tuua teatud teemad, mis on selgelt „nende“ teemad ja millel oleks hea ennast teistest erinevana esitada. Nii oleks ka tõenäolisem, et uus erakond hakkab poliitilist konkurentsi struktureerima ning kujundab meie poliitikamaastiku osalt oma näo järgi ümber, nagu mõni teine uustulnuk seda võrdlemisi edukalt alates eelmistest valimistest on teinud.

Pärimuslikud käibetõed ravimtaimedest
Marju Kõivupuu, Ain Raal ja Pärtel Relve on läbi viinud küsitluse, millest selgub, missugused pärimuslikud käibetõed mõjutavad nüüdisajal suhtumist ravimtaimede kogumisse ja tarvitamisse. Ilmnes, et eestlased kasutavad ravimtaimi võrdlemisi aktiivselt: kolm inimest neljast vastas, et kasutab terviseprobleemide korral vähemalt mõnikord ravimtaimi kas lisaks muudele ravimitele või piirdubki ainult ravimtaimedega. Ka pidas enamik küsitletutest (72%) taimravi tervisele ohutumaks kui sünteetilisi ravimeid. Ootuspäraselt erinesid eriharidusega inimeste vaated ravimtaimede kasutamisele nende inimeste omadest, kellel akadeemiline meditsiiniline haridus puudus. Nii pidasid arstiteaduskonna üliõpilased neile esitatud pärimuspõhiseid väiteid ravimtaimede kohta rohkem valeks kui teised vastajad, ent proviisoriõppe üliõpilased omakorda vähem valeks kui teistel arstiteaduskonna erialadel õppijad. Nii mõnedki ravimtaimedega seotud stereotüübid, mida peame või oleme harjunud pidama rahvapäraseks, on hakanud inimeste teadvusest ja praktikast taanduma — näiteks uskumus, et sarnane ravib sarnast. Küsitletute arvates sõltub ravimtaimede mõju peamiselt ravimtaime keemilisest koostisest, kuid ka inimese usust ravimtaime toimesse, veidi vähem taimele omasest energiast. Erinevaid alternatiivmeditsiinist pärit tõekspidamiste uskujaid oli 24–53%. Küsitlejate esitatud väiteid uskusid rohkem naissoost vastajad ja madalama haridustasemega küsitletud.

Valimik artikleid 30ndatest
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1932. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 14. aastapäeva. Sünniaastapäeva ülevat paatost väljendatakse tagasihoidlikult, sest kogu maailma haaranud majanduskriisi surve hakkas Eesti inimesi eriti tõsiselt mõjutama just 1931. aastal: kaupade hinnad langesid, tootmine vähenes ja tööpuudus kasvas. Olukorda võrreldakse lausa iseseisvuse eest peetud Vabadussõjaga, kuid teisal püütakse majanduse madalseisu pinget leevendada teiste riikide veelgi hullemaid paineid esile tuues. Tagantjärele on teada, et Eesti riigijuhtidel oli võimalus seda paratamatut kriisi kiiresti tegutsedes veelgi leevendada, kuid selle asemel hakkasid nad venitama. Niisuguse tõsiasja taustal on tähelepanuväärne, et avalikus arvamuses pead tõstvas riigitüdimuses süüdistab Kaarel Eenpalu eelkõige ajakirjandust: „Rahulolematus, uskmatus, kannatamatus, riigitegelaste usaldamatus, isegi tüdimus, närvilikkus — kõik see on sünnitatud suurelt osalt ajakirjanduse kaudu. Eesti parlament ja erakonnad on võrreldes paljude teiste maade omadega päris korralikud, aga Eesti ajakirjandus, samuti võrreldes, on allapoole korralikkust.“ Tõepoolest, nenditakse, et siseriiklike poliitiliste ja majanduslike huvigruppide avalikustatud tülid murendavad kogu rahva ühtekuuluvust, ohustades riiklikku mõtteviisi, mis on eriti ohtlik, kui arvestada pruunsärklaste demokraatiavastast tegevust Saksamaal ja muidugi ka NSV Liidust suunatavat Kominterni kommunistlikku õõnestustegevust: „Kui üleilmlist revolutsiooni õhutavad moskvalased leiavad, et meie „rahvale ja juhtidele on üldsuse hea käekäigu mõte võõras, riiklised ja rahvuslikud sihid puuduvad“, ja et eestlaste rahvuslik tunne on nõrk ja avalikus elus egoistlikud püüded mõõduandvad, siis on meie huvides, et see arvamine osutuks vääraks.“ Sisepoliitilise käärimise ja rahutu rahvusvahelise olukorra taustal kutsutakse kõiki üles säilitama üksmeelt: „On selge, et ainult sügav ja pinev rahvusteadvus ja kindel riiklik meelsus ja ühtehoid suudavad meid tänapäev välja aidata ka nendest majanduslikkudest raskustest, millesse on sattunud meie maa.“

Sõjaaegne laagrikirjandus
Mart Kuldkepp annab üksikasjaliku ülevaate tuhandetele Esimese maailmasõja ajal Saksamaal sõjavangis viibinud eestlastele suunatud laagrikirjandusest, selle ilmumisasjaoludest, sisust ja vastuvõtust. Ilmselt Berliinis elanud eesti sotsiaaldemokraadi Friedrich Karlsoni toimetatud ja Preisi Sõjaministeeriumi rahaga trükitud ajaleht Eesti Heal (ilmus 27.02.1918 – 01.12.1918, 34 numbrit) ja pehmekaaneline brošüürisari „Meie aeg“ (1918. aasta jooksul üheksa annet) olid Saksa propaganda tööriistad. Võib aga ka arvata, et samal ajal pakkusid need väljaanded sõjavangidele ka teretulnud kontakti kodumaa ja emakeelega ning mingil määral isegi kasulikku infot või meelelahutust, sest sugugi mitte kõiki ilmunud tekste ei saa pidada otseselt propagandistlikuks. Korralikule keelekasutusele vaatamata oli „eesti“ laagrikirjandusega tegemist suures osas ainult tinglikult, sest avaldatud materjalil oli otseseid sugulussidemeid teistele Vene sõjavangidele mõeldud propagandaga, mida muu hulgas iseloomustas üsnagi positiivne kuvand Venemaast ning järelejätmatu kriitika Venemaa liitlaste kohta. Siiski leidus ka otseselt eestlastele suunatud poliitilise sisuga tekste, mis seadsid eesmärgiks Eesti ala eraldamise Venemaa alt ning esitasid visiooni tuleviku Eestist kui puhvertsoonist ja kaubandussõlmest Saksamaa, Venemaa ja Soome vahel. Raske on kindlaks teha, kui tõhusaks võis Saksa trükipropagandat pidada või mida eesti sõjavangid sellest üleüldse arvasid — säilinud allikate põhjal ei jää muljet, et seda oleks kuigi laialdaselt loetud, sest päevikutes ja mälestustes on laagrikirjandusest juttu harva.

Zoroastrismi jumalused
Partia riigis (247 eKr – 224 pKr) eksisteeris kõrvuti palju eri usundeid, mis mõjutasid üksteist vastastikku. Artikli teises osas keskendub Uwe Ellerbrock (tlk Jaan Lahe) eelkõige zoroastrismi jumalustele, kelle eesotsas seisab Ahura Mazda ja seejärel Anahita, Mithra, Verethragna, Nana ja Ardošo. Neist kõige selgem seos kuulsate partia nimedega on äratuntav Mithra puhul, millele viitab näiteks partlaste esimese pealinna nimi Mithradatkart (Nisa). Erinevate artiklis esitatud viidete põhjal järeldatakse, et zoroastrism võis olla juba Partia riigi esimeses faasis vähemalt Nisas ja Partia tuumikalal mänginud olulist rolli ja et kuningad, nagu ka Partia eliit tervikuna, võisid järgida zoroastrismi — ükskõik siis millisel kujul. Kui jälgida kujutisi müntidel, siis ilmneb, et selle usu keskmes oli „partia Tyche“, aga tema kujutamisviis zoroastristliku jumalatarina on kuni Partia riigi lõpuni vermitud hellenistlikult. Usundeid, mida partlased kohtasid oma uutel vallutatud aladel, enamasti aktsepteeriti. Pärast Jeruusalemma hävitamist 70. a pKr põgenesid paljud juudid Mesopotaamiasse. Neil olid tihedad ja head sidemed Partia kuningavõimuga, nagu see nähtub juutide osalemisest Traianuse-vastases ülestõusus (116 pKr). Kuningliku soosinguga said nad otsustava koha siidikaubanduse organisatsioonis. Teated kristluse leviku kohta Partias ja selle usundi järgimise kohta on napid. Tõenäoliselt eksisteerisid kristlikud kogudused juba 2. sajandil. Esimesed kirikud võidi ehitada 3. sajandi alguses. 3. sajandi keskpaigast pärineb kristlik majakirik Dura Europoses; see on seni vanim tõendatav kirik. Lõpuks on huvitav ka tõsiasi, et Partia aadli hulgast pärinev Mani (u 216–277 pKr) rajas Mesopotaamias maniluse, milles eesmärk oli ühendada teisi tema aja usundeid.

Arvustuste osas sirvib Jaan Lahe Giorgio Colli Filosoofia sündi (tlk Jaan Pärnamäe).

Luulega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho.

Margus Meinarti loomingust on vaadata Küllike Kaplinski luulekogu (Igatsused ja müstifikatsioonid: Väike luuleraamat) jaoks valminud monotüüpiad.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961, kuhu ta on kirja pannud oma töö ja eluga seotud sündmusi ning muljeid inimestest. Tekst annab edasi ka Nõukogude Liidu kommunistlikust režiimist tingitud isiklikke ja sotsiaalseid pingeid, mille avalikustamine omas ajas oleks kaasa toonud repressioone.