Ütle ausalt, kas sa tunned, et sind ja sinu lapsi on reedetud?
Olen pidanud sellele nüüd nädala jagu mõtlema. Esimesed märgid, et midagi on teisiti, olid juba läinud suvel – naine ju ikka tunneb ära, et midagi on. Aga lause „Jah, mul on keegi” tuli abikaasalt alles juuli lõpus. Kui oled 20 aastat inimesega koos olnud ja enamiku sellest abielus, siis on esimene reaktsioon imestus. Seda enam, et meil ei ole kokku-lahku perioode eriti olnud.

Teie suhe ju ainult kokku-lahku olnud ongi?
Me ei ole küll igapäevaselt koos, aga meil ei ole kunagi olnud suuri tülisid, kus pooled peavad järele mõtlema ja suhtes pausi pidama. Kui näed inimest korra-kaks kuus ja ülejäänud suhtlus on elektrooniliselt, siis mis sa ikka vaidled sel ajal, kui kokku saad, pigem tegeled vajalike asjadega.

Mis siis läinud suvel juhtus?
Mulle öeldi möödaminnes, et on tekkinud keegi. (Peab mõtliku pausi.) Pidime minema lastega Rootsi ja Taani telkimisreisile, ka abikaasale oli laevapilet võetud. Aga siis tekkisid tal mingid kummalised ettekäänded, miks ta meiega tulla ei saa. Küsisin otse, mis siis päriselt selle põhjus on, ja vastuseks tuli, et tal on keegi. Nii et suve lõpus elasin läbi esimese tõelise šoki. Järgnes faas, mis abielunaisel ikka tekib: küll ta tuleb mõistusele ja naaseb koju. Ta näeb ju ometi, kui palju on tal kaotada. Kuni eelmise nädalani elasingi siiras lihtsameelsuses, et kui olen rahulik, käitun viisakalt, suhtlen temaga avatult ja sõbralikult, küll ta siis mõistusele tuleb ja koju naaseb. Aga ju ma siis sain asjadest valesti aru. Nii et mina ei ole midagi pikalt läbi mõeldud, kõik on väga värske.

Pikem usutlus Mailis Repsiga juba homme LP-s!