Politseitšikk Erika Foster tegutseb jälle. Mõistagi, kui keegi tapab Londonis noori kauneid neide ja viskab laibad prügikasti, peab keegi mõrvari peatama. Ja nagu kunagi keegi ütles, on parim mees selle töö jaoks naine.

Slovaki Robert Bryndza edulugu on silmipimestav ja võiks innustada kõiki kirjanikke, kes tahavad jõuda suurele lavale ja saada rikkaks. Kui ilmus Fosteri saaga avalugu „Tüdruk jääs”, läks see publikule kenasti peale, aga krimkaturul, kus igal aastal ilmub tuhandeid raamatuid, on märksa keerulisem ellu jääda, kui korra välgatada.

Tuleb tunnistada, et Bryndzal läheb kenasti. Eks ta arene kah. Nii tema, tema tekst ja lõppkokkuvõttes ka Foster muutuvad üha küpsemaks.

Ses raamatus seisab lugeja nii Fosteri ja politseijõudude ning kurjategija vahel ning saab vaheldumisi vaadata nii paremale kui vasakule, et mida üks või teine teeb.

Taas tuleb tunnistada interneti saatanlikkust, sest suheldes bittide ja baitide kaudu ei tea sa iial, kas räägid (või õigemini kirjutad) sellega, kellena too esineb. Sotsiaalmeedias võib igaüks end teha kelleks vaid, näiteks printsiks valgel hobusel. Ja tüdrukud lähevad õnge.

Samal ajal võitleb Foster oma võitlusi. Ta ei tööta enam mõrvarühmas, kuid saab aru, et just kurjategijate tagaajamine on tema kiindumus. Järeleandmatu, nagu ta on, saab Foster oma tahtmise ehk võimaluse juurdluses osaleda.

Niisiis taaskord täiesti korralik krimka, lahedalt loetav ja piisavalt põnev. Siinkohal väike näide, kuidas on Bryndza kahe aastaga suutnud end populaarseks kirjutada. Tänavu kevadel andis ta teada, et alustab uut krimisarja, mispeale saanud ta fännidelt hulga pahaseid kirju, et miks ta Fosteri lugudele lõpu teeb. Bryndza rahustas: Foster jääb edasi kurjameid püüdma.