Suurmeister on suurmeister. Ükskõik, millise teema peamiselt juriidilisi põnevikke kirjutav John Grisham ette võtab, suudab ta luua pärli.

Heakene küll, ülalolev väide on nii ja naa, sest Grishami tõsieluline kohturomaan „Süütu” ja Theodor Boone’i sarja paar raamatut ei olnud tema tasemel, aga ülejäänud on kõrgpilotaaž.

„Camino saar” on tähistatud andmebaasides tärniga, mis viitab, et tegu ei ole grishamliku kohtusaagaga. Küll aga peaks teema huvi pakkuma kõigile bibliofiilidele, raamatusõpradele ja neile, kes ka ise üht-teist paberile panevad. Ehk siis jutt käib käsikirjade ja haruldaste väljaannete ostust ja müügist nii ametlikult kui varjatult ning üks peategelastest on kirjaneidis, kes ei suuda pärast edukat debüütromaani uut teost valmis treida.

Grisham ei kuluta liigset trükivärvi heietustele, vaid siirdub täpselt ja ratsionaalselt asja kallale – neli suurema või väiksema kuriteoregistriga kaaki panevad Princetoni ülikoolist tuuri hindamatud haruldused, viis F. Scott Fitzgeraldi originaalkäsikirja eesotsas „Suure Gatsbyga”. Osa pätte saadakse nobedalt kätte, kuid käsikirju, mis on kindlustatud 25 miljonile dollarile mitte.

Samal ajal peab raamatuhaige Bruce Cable Floridas Camino saarel edukat raamatukauplust, elab omapärast abielu, suhtleb kirjanikega ning vahendab ja kollektsioneerib haruldasi raamatuid.

Samal ajal vaevleb noor kirjanik Mercer Mann, Camino saare kunagine tihe suvekülaline, loomekriisis, kaotab töö ning õppelaen ripub turjal. Kus häda kõige suurem, seal salapärase naise pakkumine imbuda Cable’i sõprade hulka kõige lähem. Seega siirdub Mann saarele uurimaks, kas Fitzgeraldi käsikirjad ja Cable pole ootamatult kokku juhtunud.

Nagu Grishami puhul tavaks, on ka „Camino saar” käestpandamatu ja tuhises ookeanitaguste müügidetabelite tippu. Ometi otsustas autor rikkuda tava ning minna üle veerandsaja aasta raamatu tutvustustuurile – ju ta pelgas millegipärast, et teos ei lähe kaubaks. Asjatu hirm, tuleb tunnistada.

Grisham selgitas, et „Camino saare” idee tuli justkui elust enesest. Ka tema kollektsioneerib esmatrükke – see olevat hea investeering – ning tunneb haruldaste raamatute ja käsikirjade põrandapealset ja põrandaalust maailma üpris põhjalikult. Ning miks mitte valada teadmisi kirjanduslikku vormi ja neid sedaviisi teistelegi jagada, pannes mõistagi taskusse kopsaka summa. Muide, ühes intervjuus naeris Grisham, et sai oma esimese raamatu „Aeg on antud tappa” esmatrüki 5000 eksemplarist enda kätte 1500 ja rumala peaga tassis need kauplustesse müügiks. Hoidnuks alles, maksaksid need täna ühtekokku 7,5 miljonit dollarit või rohkem.

Aga see selleks. Põnevike austajaile tähendab Grishami bibliograafiline thriller, nagu seda nimetatakse, mitut mõnusat tundi väärt ajaveetmist.