Kui vaadata selle nädala alguses rahandusministeeriumi avaldatud arvutusi erakondade programmide lubaduste maksumuse kohta, siis näib, et parteid tormavad kangiga riigikassa seifi lahti muukima: me võtaksime 200, 300 või 600 miljonit, aitäh.

Aga kuidas raha seifi saab?

Erakondadelt on kosta mõminat, et pärast paneme ehk midagi tagasi. Võib-olla. Kunagi.

Erakondade programmide auditi, mille tegid iga päev eelarvega tegelevad ametnikud, peamine õppetund pole mitte selles, kui palju miljoneid ja miljardeid lubavad parteid huugama panna, vaid selles, et valijatele ei öelda, kust ja kelle arvelt lubaduste täitmiseks raha võetakse.

Ja kui katteallikatest räägitaksegi, siis on suur osa jutust ähmane või suisa puru silma ajamine.