„Kolm koolipoissi oli pärast tunde jäetud, mina nende hulgas – ilmselt ebakorrektse käitumise eest koolitunnis. Selle asemel et pikapäevarühmas koolitöödele keskenduda, kastsime tahvlilapi märjaks ja ajasime üksteist taga, püüdes üksteisele märja kaltsuga pihta saada. Tagaajamine käis üle laudade ja toolide, esimese korruse aknast sisse-välja hüpates. Järsku ilmus meie juurde võõras, heledas ülikonnas mees. Me kangestusime ja tõmbusime vaistlikult küüru, oodates karistust. Kuid saabus... vaikus. Kohmetusime veelgi enam ja ootasime,” jutustab ta. „Korraga küsis võõras kõhetu mees hästi vaiksel häälel: „Poisid, kas teil tõesti häbi ei ole?” Ta ohkas. Ja vaikis. Ja ohkas taas: „Aga kui järele mõelda, siis ega teil ei peagi ju häbi olema. Te olete lapsed. Te olete poisid, kes ei suuda pudeliski paigal püsida. Te peategi tempe tegema. Hoopis minul kui direktoril peab häbi olema, et mul on sellised õpilased, kes käituda ei oska. Sest see on minu tegemata töö.” Ta ohkas kolmandat korda ja ütles siis: „Palun andke andeks, et teil on direktor, kelle koolipoisid käituda ei oska.”