Kohe varsti möödub sellest traagilisest varakevadisest päevast kaks aastat. 9. märts 2017 oli pilvine ja tundus, et päris valgeks nagu ei lähekski. Kuid see ei takistanud kolmeaastasel Rey Julianil rõõmsalt õues mütata.

„Ta oli täielik maalaps, harjunud metsades kõndima ja aasadel jooksma,” meenutab oma väikest poega Indrek Jalakas. Rey Julian oli õnnelik, aktiivne, terve ja elurõõmus väike poiss. Tol märtsipäeval mängis ta õues pere noore koeraga, koos jooksid nad üle sulavate lumehunnikute ja porise maa.

Pere kodu asub keset loodust, Vääna jõe kaldal. Jõgi on alati olnud ohuallikas, tunnistab lapse isa. Ka ta ise on jõe ääres üles kasvanud ja nendib, et neid olukordi, kui ta poisipõlves jõe ääres eluga riskis, oli korduvalt.