Eesti riik maksis viimase osa 50 miljoni dollari suurusest relvaostust Iisraeli firmalt TAAS

Hain Rebas, kaitseminister relvaostu ajal

1992. aasta sügisel kui relvaost päevakorda kerkis, olid Vene väed Eestis. Venemaa ähvarduste tõttu ei juletud meile relvi müüa. Kõiksugu vanarauda pakuti küll, isegi suuski saime Carl Bildti kaudu Rootsist. Ning siis leiti Iisrael: moodsad, lahingute põhjal arendatud jalaväe relvad, mis vastasid NATO nõuetele. Loomulikult uurisin relvade ja varustuse kvaliteeti, hindu ja vahendaja tausta. Tulemus oli või-malikest parim. Saavutasime: relvastumise; uue taseme kaitseväes; näitasime maa-ilmale, kuhu tahame kuuluda.

Rein Helme, riigikaitsekomisjoni esimees relvaostu ajal

Kindlasti oli see õige ost, aga ma ei nimetaks seda tehinguks, sest sellel sõnal on halb varjund. Tol hetkel oli raske hankida relvi. Mitte et pakkujaid ei oleks olnud, aga meie tahtsime osta kompleksset varustust. Iisraeli suurtööstuse pakutu oli soodsaim, kuigi ka LAV tegi hea pakkumise. Tagantjärele öeldu, et relvade näol oli tegu vanarauaga, ei pea paika. Eesti ei võtnud vastu ühtegi juppi, mis ei olnud sadama kail üle kontrollitud. Need mõned, millel defekte oli, vahetati tarnija kulul välja.

Leonid Apananski, relvaostu vahendaja

Minu hinnangul oli Iisraeli relvade ost Eesti Vabariigile ühe suurte võimaluste ukse avamine. Ja kui nüüd täna, 2000. aastal tagantjärele seda ostu hinnata, siis minu arvates oli see ukse avamine Eestile ka väga õnnestunud. Ma küll ei oska hinnata seda ostu sõjalisest ega ka tehnilisest poolest. Aga poliitiliselt oli see tehing noorele Eesti riigile paljude ja väga suurte võimaluste avamiseks maailmas. Samuti on oluline, et ost tehti õigel ajal. Edasilükkamine olnuks vale. Seega võib seda pidada õnnestunud tehinguks.

Peeter Lorents, riigikaitse-komisjoni liige relvaostu ajal

Minu hinnangul oli see Iisraeli relvatehing üks väga omapärane tehing ja seda nii mitmeski mõttes. Esiteks need hinnad, mida pakuti, olid väga omapärased. Teiseks need probleemid, mis seoses ostuga üles tõstatusid, olid väga omapärased. Kui se-da veidi konkreetseeri-da, siis ma pean silmas mõningaid toonaseid meelehea avaldumise vorme. Ja kolmandaks, väga omapärane oli ka see, et asi lõppes nagu Eestis ikka – kisa ja kärata. Susises lihtsalt vaikselt, kuni lõplikult ära kustus.