•• Kui me räägime toiduskandaalidest, siis kuidas mõjutavad need toidutööstust? Kas kontroll suureneb või muutub tootmine kuidagi paremaks?

Üldiselt on need skandaalid viimasel ajal olnud väga suuremahulised. Praegu Saksamaal leviv on ka suure levikuga nakkus. Samal ajal me elamegi globaliseeruvas maailmas, kus nakkuste levik on laialdane ja kiire. Ei ole enam nii, et ühes kohas toodetakse ja tarbitakse. Siis oleks probleemi ulatus väiksem. Aga praegu on see levinud juba üle Saksamaa. Toiduainetööstus on ise väga suure haardega, mistõttu on nakkuste mõju suurem ja äratab ajakirjanduse tähelepanu. Sellepärast on ka nakkuse algpunkti väga raske leida ja tihti seda ei leitagi. Saksa ajalehed on juhtumit väga põhjalikult analüüsinud ja öeldakse, et soolenakkuse juhte on Saksamaal kuni 2000 aastas. Nii et see ei ole tegelikult midagi enneolematut.

•• Uudisekünnise ületamine on ehk seotud mitmekümne inimese surmaga?

Öeldakse, et surmaga lõpeb selline haigus 2% juhtudel. Tegelikult on tegemist ägeda soolenakkuse ehk düsenteeriaga. Nüüd nimetatakse seda lihtsalt ilusama nimega, aga sisuliselt ongi see ikka sama. Inimeselt inimesele ei kandu, aga on ränkade tagajärgedega. Ebatavaline on see, et tavaliselt põevad düsenteeriat just puuduliku immuunsüsteemiga vanemad inimesed ja lapsed, aga nüüd on tegemist tervete täiskasvanutega. Surma põhjuseks võib olla ka näiteks neerupuudulikkus.

•• Irooniaga on öeldud sedagi, et nakatunud on noored naised, kes dieeti pidades tahtsid tervislikult toituda.

No ei tea, naised võib-olla valmistavad rohkem toitu ja puutuvad sellega kokku.

•• Ütlesite, et eurooplaste valunivoo on madalam. Kas võib olla, et just lääneeurooplased on sellistele haigustele vastuvõtlikumad?

Raske öelda. Leviku puhul on oluline elutegevuse optimum. Tavaline soolekepike ei kesta kaua, sellepärast on ta väga hea indikaator, kui näiteks vesi on saastunud. Siis see tähendab, et see on juhtunud hiljuti. Nüüd arvatakse, et haiguse tüvi võib elada aasta aega. Kõigil bakteritel on samuti optimum, mis on nende elutegevuseks soodne. Meie parasvöötme suvi kuni 20 kraadiga seda tavaliselt pole. Soolekepikese elutegevuseks on hea umbes 38 kraadi, mis ongi tegelikult meie sooltes olev temperatuur. Kui bakter sealt välja tuleb, siis üldiselt ta end hästi ei tunne. Aga lõunapoolsetes maades ongi temperatuur kõrgem ja nende levik soodsam, seda saab näha juba toidu riknemise kiirusest. Siis seal tapetakse see bakter vürtsidega. Aga praegu on ka meil tohutu kuumus, milles mikrofloora hästi levib. Samas ei saa mikrofloorat tappa, siis jääks elu seisma. Ja enamik baktereid ei olegi üldse kahjulikud.

•• Hispaania kasvuhoonetes kasvatatud kurgil on siis bakterile ideaalne 38-kraadine keskkond?

Leviku alguspunktis ikkagi ju kaheldakse. Saksamaal kasvatatud idusid kahtlustati ka, sest ka neid kasvatatakse just 38 kraadi juures, mis on ideaalne tsükkel bakterite jaoks. Tegemist oli küll bio- või mahefirmaga, aga kasvatamistingimused on ikka tööstuslikud. Ega tänapäeval ei olegi võimalik paarikümne pakendi kaupa toota ja tavaliselt ei saadagi bakterite alguspunkti kätte.

•• Kuidas ikkagi mahepõllundus ja tööstuslik tootmine niimoodi kokku pannakse?

Mahe tähendab väetiste ja kunstlike kemikaalideta kasvatamist. Kogus ise pole oluline, põhiline on keemia vältimine. Kuna taim ilma väetiseta ei kasva, siis pannaksegi juurde võib-olla sõnnikut, kus see kolibakter sees on. Või kasutatakse kokkuhoidmiseks pinnavett, mis võib saastatud olla. Lämmastik, fosfor, kaalium on kõik taimekasvatuseks vajalikud. Idude kasvamiseks muidugi väetisi nii palju vaja pole, need rikastavad mulda ise. Aga näiteks fosforit on ikka vaja juurde lisada. Mahekontseptsioon on ikka see, et annad maheväetist, päris ilma ei saa.

•• Euroopa Liidus on toiduhügieen ja igasuguste säilitusainete lisamine ju karmilt reguleeritud, aga kas sellest piisab?

Tööstusliku kasvatamise pealetung on suur. Ühelt poolt tootjad ütlevad, et see ei ole kahjulik, teiselt poolt teadlased väidavad, et on küll. Võitlus teaduse ja tootmise vahel on tegelikult käinud kogu aeg. Paljude asjade puhul on nii, et tootmine läheb juba käiku ja alles 10–30 aasta pärast tuleb välja mõju tervisele, see on pikaajaline protsess. Tuleb lihtsalt näha tõsiteaduslikku maailmapilti, aga alati pole see kerge.

Ameerikas võib loomi kasvatada steroididega, et kiiremini liha saaks, Euroopas pole see lubatud. Geneetiliselt muundatud taimedest on lubatud ainult kartul, millest tehakse tärklist. Ega see niisama süüa ei kõlbagi.

Samal ajal on regulatsioon igal pool karm, ka Ühendriikides. Aga igal pool on tööstuslik lobitöö juures, sest kui mingit ainet tahetakse lisada, siis põhjendatakse seda toidu säilivuse pikenemisega. Mahetoit nii kaua ei seisa ja kui ollakse harjunud pika säilivusega, siis mahetoode võib juba baktereid täis olla. Kui keemiat ei lisata, riskitakse tervisliku aspektiga, aga keemia lisamine pole jälle pikas perspektiivis hea.

•• Mis te ise geneetiliselt muundatud toidust arvate?

Eks seal on omad probleemid. Näiteks geneetiliselt muundatud sojataimed on muudetud mitmetele putukatele mürgiseks, aga kui keemia niivõrd kiiresti levib, siis lõpuks on kõik putukad juba mürkidele resistentsed. Asi pole õige. On tehtud uuringud, mis näitavad, et mitmetes sugulasliikides on juba sees transgeenid, mis on sattunud ringlusesse. Et geen ei ole ainult ühes kultuurtaimes, vaid ka juba looduslikes taimedes.

•• Kas see on ohtlik?

Probleem on just laias levikus, sest siis tekib alati keegi, kes on võimeline nende geenidega toime tulema. Tekivad putukad, kelle jaoks ei ole taim enam mürgine, ja siis on aretamine kasutu.

Teisalt tekivad superumbrohud, mis on pestitsiidide vastu resistentsed. Et kui muidu uhada aretatud taime peale mürki, siis umbrohi hävineb ja taim jääb ellu. Aga kui geen läheb metsikule taimele, tekivad superumbrohud, millest ei saada enam mürgiga lahti. See tehnoloogia on väga värske ja sellepärast on vaja vaadata kaugemale tulevikku. Lühiajaline ettevõt-mine võib olla väga tulus, aga pikas perspektiivis võib see olla kahjulik.

•• Tulles regulatsiooni juurde tagasi: nn kolmanda maailma riikide nõuded erinevad meie omadest ju ikkagi?

Ühendriikides on näiteks nii, et mangosid kasvatatakse Floridas ja Hawaiil, aga omavahel neid transportida on keelatud, just nimelt mõne haiguse levimise vältimiseks. Aga samal ajal võib USA-sse mangosid tuua Brasiiliast või kuskilt mujalt kolmandast maailmast. Ka need võivad olla koos näiteks pestitsiidijääkidega, aga kõiki laadungeid ju kontrollida ei saa, sest analüüsid on tohutult kallid.

•• Millest see tuleb, tööstuses kasvatatud viljadel ei ole maitset? Kas nad on üldse tervislikud?

Täpsest viljade transportimisest ei ole ma teadlik. Küll aga on teada, et kui korjad näiteks tomati rohelisena ära ja hoiad mingi aeg pimedas, läheb ta ikka punaseks. Varre otsas küpsenud tomati probleem ongi see, et selleks ajaks, kui ta sihtkohta jõuab, on ta juba halvaks läinud. USA-s on näiteks transgeensed tomatid, millest on välja võetud see geen, mis vilja pehmeks muudab. Siis võibki teda nii kaua hoida, kui tahad, ta ongi kogu aeg kõva ega kaota kaubanduslikku välimust. Nii on ka lihtsam vilju transportida, kui neid saab mitmekordselt üksteise otsa laduda. Aga maitse on tõesti halb.

•• Kas neist vitamiine saab?

Eks ikka, tomati punane värvus on karoteen, mis on kasulik. Aga jällegi, kui vilju pooltoorelt

transportida, jõuavad nad sihtkohas kõigepealt sellistesse kambritesse, kus nad enne müükipaiskamist lastakse etüleeni täis. Etüleen on taimede stressihormoon, mis paneb vilja küpsema. Siis ongi need ühekorraga valmis. Poes saame ka juba nuusutades aru, et kui tomatil on lõhn, siis suure tõenäosusega ta ka maitseb hästi. Aga see ei pruugi tähendada, et mahetomat on nüüd kindlasti maitsvam kui tööstuslik tomat.

Poes käies näeme ka, et ega tomatisorte ei ole väga palju valida. Eesti probleem ongi turu väiksus ja see paneb paljud asjad paika. Masstootmisega on alati see, et üritatakse odavalt läbi ajada. Ühe masslaadungi sisseostmisel panustataksegi sellele, et küll keegi ikka ostab, kas või ühe-kahe tomati kaupa.

•• Masstootmisega kannatab ju ka kvaliteet?

Saada siia sellise kvaliteediga toorainet, nagu see üle maailma kuskil kohapeal kasvab, on muidugi väga raske. Ja endal toota on veel kulukam. Me pole nagu Island, kel maasoojusenergia on nii odav. Nemad võiksid seal kasvuhoonetes banaani ka kasvatada.

Üldse, kui Euroopa Liiduga liitumiskõnelusi peeti, olid meie poliitikud väga iga asja peale jah ütlejad ja leplikud. Näiteks poolakad olid liitumisel palju pragmaatilisemad, nemad ütlesid, et tahavad suuremaid põllumajandustoetusi, ja olid oma nõudmistes väga jäigad. Veel viimasel õhtul polnud selge, kas Poola üldse liitu võetakse, aga ilma Poolata ei leitud laienemisel üldse mõtet olevat. Seega saime ka meie veidi toetusi juurde, aga need on ikkagi väikesed ja nendest ei piisa kohalikuks tootmiseks. Euroopa Liidus on üldse erakordne konkurents ja kõik on väljas ainult kasumi peal. Võtame kas või need vorstid, milles liha peaaegu ei olegi. Sellest järeldades võib küll öelda, et masstootmise puhul on tegemist halva kvaliteediga. Aga kui tarbija on nõus seda odavat kaupa ostma, siis tootmist jätkatakse. Tööstusel on ka oma huvi, sest odava puhul on kasumimarginaal suurem.

•• Kas poodide väike sortiment on hoopis tarbijate süü? Et tarbija ei oskagi rohkemat nõuda?

Mingil määral me praegu kasvatame tarbijat jah, et tarbija ise nõuaks rohkem erinevust. Nüüd tuleb uus põlvkond peale, aga vanema jaoks on siiamaani põhilised piim, hapukoor, vorst ja leib-sai. Ja kui aus olla, siis äraelamiseks väga palju rohkem vaja polegi. Aga nooremad, kes palju ringi reisivad, näevad, kuhupoole on veel võimalik püüelda.

•• Millised toiduskandaalid meid veel ohustada võivad, kui juba taimedest nakkusi levib?

Kõike ette näha, ma kardan, ei saa. Aga väga oluline asi, mida Eesti näiteks väga ei jälgi, on igasugu pestitsiidi- ja antibiootikumijäägid. Inimesed võtavad rohtusid või antakse neid loomadele, jäägid satuvad väljaheidetega vette ja kuhjuvad pinnases ning taimed võtavad selle vastu. See tekitabki resistentseid bakteritüvesid ja kergitab üleüldist keskkonna mürgitatuse taset.

Teine asi on Läänemeri, mis on tohutult saastunud. Seal on dioksiinid ja muud mürgised kemikaalid. Ohtlikke aineid on ju tegelikult kümneid tuhandeid. Just lugesin, kuidas Võrumaal ei lubata ühel kodutootjal suitsusinki müüa. Eks ta muidugi õige ole, et suitsutatud asjades on üldse palju kantserogeenseid ühendeid ja nende kontsentratsioon on suur. Samal ajal on suitsusink traditsiooniline ja seda ei saaks nagu ära keelata.

Belgias oli hiljuti probleem kanatoiduga. Seal kasutati kanatoidus friteerimisest üle jäänud õlisid, aga kasutatud õlis on dioksiinid, mis kandusid üle kanatoitu ja ka kanalihas olid dioksiinid sees. Probleem on ka see, et puudub rutiinne analüüsimine. Kui ükskord avastatakse, et probleem on käes, siis probleemitekitaja lihtsalt hävitatakse.

Mahepõllumajanduses on jälle vaja palju pinda, aga inimeste arvu pideva kasvamisega jääb seda järjest vähemaks.

•• Mida te ise süüa ostes jälgite?

Eks ma väldin küllastunud ja transrasvu, püüan osta vähese rasvasisaldusega toiduaineid. Aga kuna meil on väikesed lapsed, siis väga dieettoiduaineid osta ei saa. Tunnistan, et ka minu jaoks on toiduaine kaubanduslik välimus väga tähtis. Poeskäimine on rohkem mu abikaasa tegevus, ta on nendes küsimustes väga teadlik.

Väga raske on ka Eestis või väljaspool Eestit toodetud kaupadel vahet teha. Poes on mul alati kaasas E-ainete määraja, mida ma jälgin. Olen ka tähele pannud, et osale pakenditele peaks olema kohe suurelt märgitud, et põhjustab tähelepanuhäireid vms. Aga pärast selle määraja väljatulemist ei pane tootjad enam E-märki peale. Näiteks kirjutatakse peale karmiin, aga tegelikult on see  E120.  Osa E-sid võivad ka kasulikud olla, näiteks karoteen, aga asorubiin ja karmiin on ühed ohtlikumad. Nende ainetega värviti varem riideid ja seejärel ka toitu ning neid aineid on tööstuslikult hea lihtne toota. Näiteks krabipulkade punane värv on karmiin. Siis loedki paki pealt ja tundub, nagu oleks loomulik toiduaine osa. Aga tegelikult on ta hoopis toiduvärv.

Eluloolist

Ülo Niinemets

Sündinud 19.03.1970 Tartus

•• 1986–1988 – Tartu 5. keskkool (hõbemedaliga)

•• 1988–1992 – Tartu ülikooli bioloogia eriala (cum laude), bakalaureus

•• 1992–1993 – Tartu ülikooli bioloogia-ökofüsioloogia eriala, teadusmagister

•• 1993–1996 – Tartu ülikooli ökofüsioloogia eriala, doktori-kraad

•• 1996 – Academia Europea Balti preemia

•• 2000 – riigi teaduspreemia bio- ja keskkonnateadustes

•• 2006 – riigi teaduspreemia loodusteadustes ja tehnikas

•• Alates 1999 – teadusajakirja Current Contents eri väljaannete toimetaja

•• Alates 2009 – Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor