Välja antud eelnõus on palju küsitavusi, millest üks okas torgib eriti valusalt.
Jättes kõrvale maailmavaatelise küsimuse, kui hea või halb on populistlik idee „tasuta kõrgharidus kõigile!”, juhiksin tähelepanu asjaolule, et praeguse reformikavandiga serveeritud idee tasuta kõrgharidusest pole tegelikkuses plaan tagada tasuta kõrgharidus.
Mida tähendab sõna „tasuta”? „Tasuta” tähendab ilma tasu maksmata, ilma kuludeta. Sedasi võttes on härra ministri plaan JOKK, sest see ütleb tõepoolest, et soovitakse ilma õppemaksuta kohtade arvu suurendada (kas see üldse mõistlik on, on omaette teema). Nii saaksid kõik üliõpilased võimaluse vähemalt esimese semestri ilma õppemaksu maksmata õppida. Ning tuleb tunnistada, et see on väga suur asi, kui tudeng saab ilma õppemaksu maksmata õppida. Aga kas see siis tähendab, et tegu on tasuta kõrgharidusega?
Kõrghariduse omandamisega kaasnevad kulud ei koosne ainult õppemaksust. Suur osa üliõpilastest peab kõrgkooli astudes elukohta vahetama. See tähendab, et üliõpilane vajab elukohta ja enam ei saa loota ka kodusele toidule. See omakorda tähendab rahalist väljaminekut. Ühe ühikakoha maksumus meie tudengilinnas on umbes 70 eurot kuus, sellele lisanduvad kommunaalkulud. Üks ostukorv Eestis maksab üle 60 euro ja isegi kokku hoides sööb üks tudeng kuus rohkem kui ühe ostukorvi jagu toitu. Hea õnne korral õnnestub tudengitel sõpradega pundis üks odavam korter leida, mis aitab üüri pealt mõned eurod kokku hoida ning püksirihma pingutades saab ka veidi odavama toiduga hakkama, kuid eespool väljatoodud suurusjärgus kuludest ei saa suur osa tudengitest ei üle ega ümber.
Milline on aga tudengitele riigi loodud toetuste süsteem? Tublid õppurid saavad 2010/2011. õppeaastal riiklikku toetust (ei vääri isegi stipendiumi nime) 55,93 eurot kuus (suvekuud välja arvatud). Nagu näha, ei kata õppetoetus ära isegi mitte ühiselamukoha maksumust, rääkimata sellest, et tudeng natuke süüa saaks. Kui üliõpilane on sisse kirjutatud mõnda muusse maakonda, kui on kõrgkooli asukoht, siis on võimalik taotleda ka täiendavat toetust suuruses 28,13 eurot kuus ning kui tudeng on mõlema toetuse vääriline, siis õnnestub vähemalt üür (ilma kommunaalkuludeta) ära maksta.

Suvel tudengid haihtuvad

Eesti sotsiaal-majanduslike olude tõttu (loe: majanduslikult heal järjel olevate vanemate puudumisest tingituna) on üliõpilased sunnitud võtma õppelaenu, mille suuruseks on umbes 1917 eurot aastas. See õppeaasta peale ära jagada (sest nagu kõigile on teada, lakkavad üliõpilased suvel eksisteerimast), on tudengil nüüd igakuiste kulude katmiseks umbes 213 eurot rohkem. Sellest tuleb maksta ära igakuised kommunaalmaksud ja terve kuu ka süüa ning eks igaüks võib siit juba ise edasi mõelda, kas sellise eelarvega saab üks tudeng endale mõne raamatu või paari uusi sokke lubada.
Erinevalt levinud arvamusest, et tudengid käivad tööl, sest neil on loengute kõrvalt hirmus palju vaba aega, käivad tudengid enamasti seetõttu tööl, et vähegi inimväärselt elada.
Kas sellises olukorras on mõistlik härra ministri plaan, et kui tudeng ei suuda õppemahtu 100% täita (= täiskohaga töö), siis lisatakse tudengi kulutustele juurde ka õppemaksu katmise kohustus? Olukorras, kus riigi toetus võimaldaks tudengil vaid õppimisele keskenduda, oleks vastus jaatav. Senikaua, kuni tudengitele ei suudeta luua mõistlikku toetussüsteemi, jääb minu vastus selles küsimuses eitavaks.