Seevastu seisab Narvas Nõukogude tank T-34, mis tähistab Narva vallutamist Punaarmee poolt. Tankiga monument on saanud noorpaaride lemmikkohaks: kohaliku traditsiooni kohaselt seovad pulmalised tankitoru külge värvilisi lindikesi, mis usutavasti toob paarile õnne.
Küllap on kõigil värskelt meeles, kuidas punasõduri mälestussammas ajendas venekeelseid elanikke tänavatel välja astuma. Eestlaste ja Eesti venelaste suhtumine ajaloosündmustesse püsib kohati lausa kardinaalselt erinev. Venelased seostavad Teist maailmasõda võiduga, eestlased okupatsiooniga. Miks sai Eesti venelaste kogukonna sümboliks pigem pronkssõdur kui „Russalka”? Mina näen selle taga ajaloolise mälu kujundamisele suunatud propagandat, mis lähtub otse Venemaalt.

Identiteet on suuresti seotud ajaloolise mäluga. Olenemata sellest, kas mitte-eestlane on Eesti Vabariigi kodanik või mitte, samastab ta end ennekõike vene kultuuriruumiga. Ajalooline mälu väljendub ajaloosündmuste mäletamises ja mälestamises – mälestussammaste, ehitiste ja rajatiste, mälestustahvlite, nimetuste ja kohanimede, kirjanduse ja muu säärase kaudu. Vene võim sekkub ajalooteadusse väga otseselt: Venemaa ajaloo kirjutamisel lähtutakse jäikadest juhtnööridest ja Kremli arust õigetest põhimõtetest. Venemaa presidendi juurde loodud ajaloovõltsimise komisjoni ülesanne on võidelda ajalookirjutuse vastu, mis „rikub Venemaa Föderatsiooni mainet”. Komisjon trükib ja levitab selliste „ajaloolaste” nagu A. Djukov ja V. Medinski „teoseid”. Nende autorite raamatutega ujutatakse üle nii Venemaa kui ka tema naaberriikide raamatupoodide lette. Selliste stalinismi ja kommunistlikke kuritegusid õigustavate, revisionistlike raamatute eesmärk on rünnata inimeste ajusid. Meie idanaabril kui NSV Liidu järeltulijal on ajaloo võltsimises suur kogemus. Neid võltsinguid aitab võimendada ja levitada meedia.
Iga inimene eelistab lugeda ja kuulata emakeeles. Nii-öelda tavalugeja suhtub ajalookirjandusse sageli vähese allikakriitikaga. Valitakse kõlavate pealkirjadega populaarseid raamatuid, märkamata nende teaduslikku väärtust.

Infosõjas kasutatakse ka ajaloolisi mängufilme, mis ei vahenda pelgalt oma versiooni toimunust, vaid koguni asendavad  reaalselt toimunu poliitiliselt kasulike väljamõeldistega.
Ajalugu käsitlevate materjalide valik piirdub tihti keelelis-kultuuriliste eelistustega. Eesti venelased elavad Venemaa kultuuriruumis, mis loob neist Eesti põliselanikest erinevate väärtustega grupi.
Mida teha, et Eesti elanike ajalooline mälu ja minevikuhinnangud ei erineks oluliselt rahvusest tingituna? Eesti kui demokraatlik riik ei saa lubada endale propagandaministeeriumi loomist ega Venemaa eeskujul nn ajaloolaste gruppe.

Lahendus seisneb Eesti ajaloolaste eetilises suhtumises ajalooteaduse populariseerimisse mitte ainult eesti, vaid ka vene keeles. Eesti ajaloo pöördepunktide mõistmine tuleb teha muukeelsele elanikkonnale võimalikuks ja ligipääsetavaks. Tuleb kirjutada ja rääkida Eesti ajaloost vene keeles, sest praegu kirjutavad ja räägivad Eesti ajaloost kohalikele venelastele Venemaa politiseeritud „ajaloolastest” propagandistid.