Heinz Valk: Rahvarinde iseorganiseerumine rahva seast toimus tohutu kiiruse ja õhinaga, nii et juba poole aasta pärast saavutas RR oma võimsuse. Kas see viitab sellele, et RR sünd oli poliitiliselt ajastatud nn kümnesse.

Marju Lauristin: See laine ju tõusis, mis me vaatame, mis siis oli olnud - fosforiidisõda oli just olnud, inimesed olid sellega juba nagu tunnetanud, et midagi toimub ja nad saavad midagi välja öelda. Siis toimusid ju igasugused muud üritused - RR väljaütlemise, aprilli väljaütlemise aegu , kui Tartus algasid muinsuskaitsepäevad.

Valk: Äsja oli toimunud Loomeliitude pleenum.

Lauristin: Ja Loomeliitude pleenum oli olnud, see oli ühiskonnas nagu laine tõus. See laine tõus näitas paratamatult seda, et inimesed olid valmis. Mäletan muinsuskaitsepäevade ajal olid loosungid, et „Ajame isamaarinnet” ja RR-i inimestel oli selline tunne, et on vaja koonduda, hakata koos tegutsema, seepärast see läkski nii kiiresti. Tõesti, see oli tõusuhetkel ja nii või teisiti see oleks tulnud.

Valk: Sul oli RR sünni päeval, 13. aprillil lühike jutuajamine Savisaarega, kes oli telestuudios. Kas sa seda teadet kuuldes said aru, et seda on just nüüd ja praegu vaja.

Lauristin: Ma ei mäletagi seda ütlemist.

Valk: Savisaar väidab, et ta telesaate vaheajal, kui ta minule rääkis, et kas ma toetan tema ideed, kui ta vestluse ajal selle välja käib. Ta oli ka sinule helistanud, informeerinud sind et sinu arvamust kuulda.

Lauristin: Täiesti võimalik. Palm oli selles saates, ta tuli Tartusse, meil oli Tartus oma klubi, mis koos käis. Palm seal rääkis ja olime kõik seda meelt, et tuleb hakata tegutsema. Samal ajal käis muinsuskaitse päevade ettevalmistus ja see kõik oli nagu ühes hoovuses, aga tegelikult oli niiviisi, et idee projektid olid erinevad. Tartu ja Tallinna vahel oli diskussiooni korralduse osas. Meie tegime oma projekti ise. Käisime selle ka „Edasis” välja. Vahe oli selles, et kas teha RRst pigem partei laadne organisatsioon, kus on selgelt liikmed, nagu tegid ka lätlased ja leedulased, või teha see avatud alt üles rohujuure liikumisena, kus pole selget liikmeskonda ja on vaba ühendus, võivad olla kõik inimesed, liikmekaardita. See oli rohkem tartlastele meele järgi ja nii see lõpuks läks ju ka. Meil tekkis spontaanselt oma kateedris ülikoolis, peahoone teisel korrusel, see punkt. Siis ju telefone oli üldiselt vähe, mitte nagu nüüd, et igaühel on mobla. Kui pidi andma teada, et kus tekivad RR tugirühmad, siis meil tekkis see koht, kuhu helistati. Meil oli seina peal. Tollal tulid arvutist välja pikad paberirullid. Meil rippusid need seina peal ja sinna kirjutas meie kateedri laborant iga päev uusi nimesid ja telefoninumbreid. Neid rippus seina pealt mitu „käterätti” - neid tuli kogu aeg juurde. Iga päev pidevalt helistati ja minu kõige kaunim mälestus sellest ajast on.
Meil oli üsna pikk ja pime koridor ja trepp tuli alt üles, olime teises koridori otsas ja siis hakkas sealt tulema, tuli üks väga tuttav suurte vuntsidega kuju tuli. See oli Lotman, kuulus semiootik, professor Lotman tuli ja küsis:”Kus saab siin RR-i registreeruda?
Ma tahan ka, ma olin sõja ajal seersant, ma oskan lasta ka!”

Üksikuid inimesi tuli ka, nagu Lotman ja siis helistati igalt poolt ümbert Tartu, Võrumaalt, Valgamaalt, meil kujunes selline koht, kuhu info tuli kokku ja see tuli täiesti spontaanselt ja oli sõpruskondi, koolivendi, igasugu inimesi.

Valk: Ja trepikoja rahvast.

Lauristin: Trepikoja rahvast oli ka.
Oli tähtis öelda telefoni nr ja kontaktisik. Muud ei midagi.

Valk: 1988.a. suvel oli Eestis mitmeid liikumisi ja rühmi. Miks just RR saavutas hoobilt sellise võlu ja ligitõmbavuse, et rahvas nii massiliselt temaga ühines.

Lauristin: See oli esimene, kes seadis üldrahvaliku liikumisena poliitilise sihi. Siin, loomulikult, üks teine moment on ka, sest kui nüüd on ju kaua ja pidevalt arutatud, et mis RR ikka oli ja mis suhtes ta erines sellest liikumisest - KK-dega tekkis ju ka teine liikumine, suur liikumine, kuhu väga paljud ka ühinesid. Kattuvus oli tegelikult kusagil 60% tegelikult.

Valk: Kuigi see oli aasta hiljem?

Lauristin: Jah, aga tekkis ka selline massiline liikumine.
Minu meelest asi oli selles, et inimesed olid valmis tegutsema ja koostegutsemine oli tähtis. Inimesed tundsid julgust või turvatunnet, et see on tõesti selline asi, kus tullakse koos, peale selle RR oli, seepärast see nimi oligi et perestroika toetuseks! - ta püüdis nagu mitte teha neid
liialt järske samme. Eesti inimene on üsna ettevaatlik kõigi oma kogemustega, küüditamistega, kõigega - inimesed olid ikka suhteliselt ettevaatlikud. Kui see perestroika hakkas Moskvast 25. paberi peal peale, Eestis ju 27. midagi ei toimunud. Inimesed ootasid, mida sealt tuleb. See tunne, et Moskva tankid on ikka väga lähedal, see oli ju kõikidel naha vahel. RR pakkus võimaluse, samm-sammult, nagu õrnal jääl käies vaadata, kas ikka jää ikka peab ja siis järgmisi samme tehes, et peab küll, siis tuldi juba tulvana.

Valk: Eks see mass mõjutas ka.

Lauristin: Mass mõjutas, mida rohkem seda oli, seda enam aktiivseid arutamisi oli. Mida enam oli näha, et selles mõttes liitudes on võimalik välja öelda tõesti seda, mis igaühel südamel oli ja samas oli kõik see piisavalt turvaline, et selles massis endas on ka enesekaitse, siis ma arvan, et siin leidis väljapääsu, mis oli aastaid oodanud, sest inimesed olid valmis. Inimesed olid tegelikult kogu aeg valmis, sest nad said aru, et tuleb teha.

Valk: Kui palju RR köitvust mõjutasid isikud? Konkreetsed isikud?

Lauristin: Ma ei tea, eks igal rahvaliikumisel peavad olema näod,
mida inimesed ära tunnevad. Et noh, sina olid ju see, keda kõik teadsid. Heinz - ükskord me võidame nagunii.

Savisaarel oli siin suur roll, sest ta oli hää lavastaja. Massürituste lavastaja ja väga hea kõnemees. Tema timmib selle kõik ju välja. Tema kirjutas kõik oma kõned ette ja kirjutab ju praegu ka. Tal oli teatud retoorika. Ta kasutas tõusvat retoorikat ja kordusi. Temas oli sündinud kõnemehe andi selles mõttes. Muidugi, rahvaliikumise puhul on vaja, et sihid ja sõnad oleks lihtsad ja arusaadavad. Paar selget asja, mille nimel kõik on valmis kokku tulema. Savisaares on seda tüüpi liidrit ja väga tugevat. Mina olin ju tema usaldusmees valimiste ajal.
Siis me käisime, rääkisime juttu, et ta on massi lavastaja, ta suudab rahvast kaasa tuua ja lavastada ja sellisel ajal on see kõik väga tähtis, sest atraktiivsus on ka väga tähtis.
Kõik suured kokkutulekud, ühislaulmised, kätest kinni hoidmised, kui oli pärast novembrit see et „Eestimaa on meie kätes!” - need rituaalid talle ju väga hästi sobisid. Näiteks minul ei ole seda. Mina tunnen end üsna halvasti niisuguses olukorras, aga temal on kohe suur soov olla niisuguses olukorras.

Valk: Sündinud omadus, nagu öeldakse.

Takkajärgi on arutatud ja avaldatud arvamust, et RR poliitika oli aatelisem, kui on meie tänane sisepoliitika.

Lauristin: Räägime nüüd eri aegadest, kui räägime, et RR aegadest, siis see oli ju veel vormiliselt nõukogude ühiskond, see oli ju ENSV. Seal polnudki mingit poliitikat! Nõukogude ühiskonnas polnud poliitikat! Nõukogude ühiskonnas ei olnud ametlikku poliitikat ja see, mida meie tegime, mida RR tegi, mida pärast tegid kõik muud liikumised, see oligi esimene üldse võimalus teha poliitikat inimestel! Tõepoolest, ise osaleda, midagi saavutada, mingeid sihte saavutada, Sest see, mis oli enne seda, see oli ju ideoloogiline administreerimine - see ei olnud poliitika!

Valk: Jaa, see oli ju ... jah nii.

Lauristin: Seepärast me ei saa seda võrrelda ju! Me ei saa seda ütelda. Tõepoolest, rahvaliikumine on aateline, muidu poleks rahvaliikumist.

Valk: Jaa.

Lauristin: Kui me räägime nüüd poliitikast, siis see tekkis siis, kui Ülemnõukogu oli juba valitud, oli valitsus, oli Savisaare ja RR valitsus ja edasi oli Põhiseadus, uued valimised, esimene Laari valitsus, siis ... tõepoolest, olles olnud Ülemnõukogus ja Laari valitsuses, siis võin öelda, et see oli aatelisem kahtlemata. See, mis Ülemnõukogus tehti, tehti kindlate aadete nimel, see oli Eesti iseseisvuse saavutamine, kindlustamine. See, mida tehti esimeses valitsuses - täpselt samuti! Mäletan esimest valitsust, ükskõik kui palju seda võib kritiseerida, see oli meeskond, kellel olid selged aated! Nende aadete nimel tehti midagi, võidi eksida, aga see oli selge siht mitte endale midagi saada, vaid see oli selge siht tõepoolest Eesti riiki üles ehitada ja mida enam see riik kindlustus, seda enam see nagu tundus nii endastmõistetav, et hakkasid poliitikasse tulema inimesed juba enda pärast. Mitte riigi vaid enda pärast, saad aru, ja mida enam tuleb inimesi poliitikasse mitte aate pärast vaid enda pärast, seda vähem aateline see poliitika on!

Valk: Nii ta kahjuks on, jah!
Kui vaadata RR programmilist tegevust 1988. aastast kuni iseseisvuse saavutamiseni, kas oleksime võinud teha midagi teisiti, või läks kõik oma loogilist ja tollaste võimalustega arvestamise teed?

Lauristin: Arvan, et see on natuke tühi küsimus. Kui oleks saanud teisiti, siis oleks tehtud teisiti!

Valk: Ära siis vasta, kui ...

Lauristin: Me olime, minu arust, nagu surfajad suurel lainel.

Valk: Ei teadnud, mis järgmine laine teeb.

Lauristin: Sellel suurel lainel surfates sa pead arvestama, mis laine teeb. Võid seal käituda nii või teisiti, võid seal uppi minna, võid kiiremini liikuda, aga põhisuund on ikkagi laine suund ja laine suund oli see, mis viis, tõepoolest, ainult ühes suunas ja sellega me läksime ju kõik kaasa, ehk erinevalt tasakaalu hoides. Surfajana eraldi võibolla natuke liigutades. Aga laine viis kõik ühes suunas ja mida mina olen alati öelnud, et see vastandumine, millest on palju räägitud, et see on üks suur probleem, et oli RR, siis tulid Kodanike Komiteed, siis oli vastandumine - siiamaani on nagu Eesti ühiskond lõhki selle pärast, kuigi noorte põlvkonnas seda enam ei ole.

Valk: Jah, noored ei tea sellest enam midagi.

Lauristin: Siis minu meelest oli see loomulik ja õige. Ja sellepärast, et meie tegime ju uuringuid ka nõukogude ajal - kuidas nõukogude ajal inimesed jagunesid. Ja siis ma vaatan neid, kes kus pärast silma paistsid ja kust tulid need konfliktid ja kõik, siis tegelikult ka nõukogude ajal, siis need uuringud mida me tegime, sellest on avaldatud ka raamat - „Meie muutuv elulaad”, mis ilmus nüüd 1984 vist ja just enne neid suuri muutusi. Sealt oli näha, et nõukogude ajal jagunes Eesti rahvas niiviisi - et kusagil ligi 60% oli neid, kes ka neis tingimustes püüdsid oma eluga aktiivselt toime tulla ja need jagunesid kahte rühma. Ühed olid need, kes selles ENSV süsteemis olid väga aktiivsed kõigis legitiimsetes vormides. Küll olid aktiivsed koorilauljad, komsomolis, tööl tublid ja kõik ja neid oli rohkem kui kolmandik kogu rahvast siis. Ja siis oli teine osa neist, kes olid tugeva eneseteostustahtega jne, aga kes hoidsid kõigest ametlikust üsna eemale. Seal oli väga palju tehnika-inimesi - kui selles esimeses pooles oli palju humanitaare, sest kui sa ikka tahad kooris laulda või midagi teha, satud rahvamajja või mingisse sellisesse ühiskondlikult olemasolevasse süsteemi. Teisel poolel oli aga palju tehnika-inimesi ja põlluimesi ja siis, kes neid oma töö põhjal aga poliitika ja ühiskonnaga võimalikult vähe tegemist tehes, kah leidsid endale rakendust ja olid ka aktiivsed - bridžiklubidest igasugu ... motoklubideni. Siis olid need, kes olid sellest ühiskonnast täiesti välja tõrjutud, kes olid oma poliitilise positsiooni aktiivselt välja öelnud ja keda me teame kui dissidente, aga neid oli ju suhteliselt vähe, eks ole? Need olid rohkem lähemad sellele rühmale, kes olid ametlikust eemal. Ja siis oli üks rühm, kes olid täiesti oma maja ja oma aia ehitajad ja keda üldse ei huvitanud, mis väljas toimus, kelle jaoks üldse oli kama kaks, mis seal väljapool on, nemad vaatasid, kuidas nad oma peenramaal toimetavad, laialt võttes.
Ja siis oli muidugi üks rühm, noored, keda ei huvitanud üldse midagi, siis oli ka neid juba - kes olid lihtsalt lõbu ja kõige selle peal. Kui me aga võtame selle tegusama osa, keda oli 2/3, siis sealt tekkisidki need 2 suurt liikumist tegelikult. Need, kes olid nõukogude ühiskonnas rohkem aktiivsed, koorilauljate, kunstnikena, ülikoolis või kus iganes - või ka näiteks tootmisjuhtidena, aga olid ka eestimeelsed, need tulid RR-ga kohe ja see oli RR tuumik. Need, kes tundsid end pigem kogu aeg vastanduvas positsioonis ja ei olnud end ENSV aegse ühiskonnaga kuidagi sidunud, need leidsid kohe endale kohe KK ja Muinsuskaitse liikumise. Ja see oli tegelikult loomulik, see totalitaarne ühiskond niiviisi jagas inimesed, tegelikult. Sest see oli ühiskond, 50 aastat. Nüüd pikka aega see on toiminud see sama vana põhi, see on pikka aega toiminud ennast taastootes ja alles nüüd noortes hakkab ta nüüd - ununema, ütleme niiviisi. Sest see on selge, et see „endiste” teema ei ole mitte ainult see teema, et kes oli KGB või Kompartei mingis postis - see on pinna peal ja see on tipus, see on selgemini lahendatav. Kes ikka oli kaabakas, oli kaabakas ja sellest saab selgemini lahti, aga see, kui palju on inimestes sees seda vana, seesama toimetulek, või kui ma loen näiteks Diana Klasi intervjuud, kuidas temal oli ikka nõuka ajal parem ja näitlejatel oli parem - see on teatud mingid asjad, mis annavad ka tunda. RR võttis algul rohkem neid kaasa, kes olid ENSV ajal ka rohkem tegevad. Ja tundsid, et nad pole rahul Moskvaga, tahavad Eestit iseseisvaks, aga samal ajal see polnud nende jaoks hüppamine täiesti põhjast pinnale või mustast valgesse, vaid kellel oli oma kõrgustikud ja kogemus - näiteks kust Balti Keti jaoks busse saada ja autosid saada ja kõik nii edasi. Siis olid need, kes tundsid, et nõuka võim oli neilt kõik võtnud ja nad ei olnud saanud end teostada ja nad leiavad nüüd, et seda saab ainult täielikult ja aktiivselt eitada ja seda kõike peab ka eitama ja. Vaat, see on see põhi minu jaoks ja see on objektiivne, see ei ole mitte, et keegi juht selle tegi. Juht ei teinud seda, seda tegi tegelikult 50 aastat nõuka võimu. See, et see lõpuks siiski end positiivsel viisil välja elas, nii et 2 erinevat hoovust ühe enda sihi nimel siiski suutsid teha ka koostööd - et meil ei tekkinud niisugust Jugoslaaviat ega muud jama, et me demokraatlikul viisil suutsime valimised läbi viia ja Põhiseaduse üksmeelselt vastu võtta jne - see on poliitika! See on nüüd see, kus me saame rääkida sellest, et mingisuguste ühiste väärtuste nimel inimesed lähevad eri teid, kuid leiavad siiski kokkuleppe siis, kui asi on tõsiune. Siin see küsimus, et kas me oleks saanud teha teisiti - kindlasti, me oleksime saanud teha teisiti mõnda konkreetset asja, aga neid hoovusi, seda suurt lainet, mis meid iseseisvuseni viis, ega ka neid hoovusi, mis olid nõuka Eesti ajal tekkinud, neid juuri ei saanud ükski inimene 2 aastaga ju kuidagimoodi muuta.

Valk: Meie oskasime ainult ära kasutada.

Lauristin: Me ei saanud mitte ainult ära kasutada, aga me olime ise osa sellest.
Ja erineval viisil seda mõtestasime, sest see minu ja Savisaare osa on ju ka selles, et mina tunnetasin neid mõlemat poolt ja Tartus olidki nad rohkem läbi põimunud - ülikool oli niisugune koht, kus polnud - siin olid kõik omavahel suhtlesid ja olid koos ja mina sain Tunne Kelamiga ja Lagle Parekiga täiesti südamlikult ja normaalselt rääkida. Ma ei tundnud, et ma olin teises leeris - kuigi nemad mind võibolla ehk võõrastasid kui RR-last ja endist Kompartei liiget, aga mina neid ei võõrastanud ja me saime nagu omavahel hakkama, aga teatud inimeste jaoks, Tallinnas eriti, tekkisid kohe sellised leerid ja muidugi siin on ka küsimus selles, kas sa tahad võimu nimel või tahad mingi muu aate nimel tegutseda. See võimu jagamise teema, see lahutas väga ja mõlemal pool juba.

Valk: See tekkis hiljem.

Lauristin: See tekkis hiljem, kui oli juba võim.
See on ka poliitika osa, sest, mis poliitika muidu on, kui ikkagi võimu jagamine ja konkurents võimu pärast - selle pärast tulin mina ka poliitikast ära!
Arvan, et tegime, mis oskasime, minu meelest oma parimal viisil ja alati saab paremini, aga siis peavad olema teistmoodi ja targemad inimsed.

Valk: Kui seda sinu ilusti põhjendatud juttu silmas pidada, siis võib öelda, et ühiskonnas olid inimesed, kes ka kehvas olukorras uskusid ja lootsid mingile võimalusele, mingitele paremate aegade tekkimisele ja teises pooles olid kibestunud, kes nagu enam õieti midagi ei lootnud ...

Lauristin: Ei, ma ei ütleks, ma tean neid inimesi, ma kujutan neid ette niiviisi - nad ei olnud kibestunud.

Valk: Näiteks ERSPs oli väga palju kibestunud inimesi.

Lauristin: Eks RRs oli ka väga palju kibestunud inimesi. Me teame ju, kui suur osa Eesti rahvast oli kibestunud ja tegelikult see oligi RR väga suur ja esimene roll, et ta sellele kibestumisele leidis rohu, andis mingi võimaluse positiivseks, nagu usu taastekkimiseks - see oli ju see suur murrang, et ka need inimesed, kes olid tõesti kibestunud ja tundsid, et miski ei aita, et see on üks lõpmatu äng, et neilgi tekkis tunne, et õhku tuleb. Õhku tuleb! Ja siis hakkasid inimesed liikuma. Aga mis sellesse puutub, et ERSPs oli palju kibestunuid - ma ütlen RRs oli ka ja praegu on ma vaatan inimesi, maal, kui sa käid, kui palju on kibestunud inimesi.

Valk: Nojah, praegu!

Lauristin: Seda kibestumise põhjust on olnud ju palju.
Aga tõesti ERSP ja Kodanike Komitee, tõesti just ERSP andis - ERSP tekkis ju nõuka ajal, enne RRi ja tema andis ikka nendele inimestele, kes olid täiesti - et totalitaarvõim tahtis neid hävitada täielikult, andis nendele ka selle sama õhuakna. Andis ka võimaluse välja ütlelda ja tulla ja loomulikult nad olid väga teravad ja nende jaoks oli see jah ja ei. See, mäletan esimesi Hirvepargi kokkutulekuid ja miitinguid. See oli ju tohutu, see oli ju samasugune kui RR laine hiljem oli suures maastaabis, selline vabanemise tunne, et nüüd me saame välja ütelda avalikult eks ole seda. See oli väga tähtis.

Valk: Kui siin nüüd meelde tuletada kõiki RR tegemisi, massiüritusi jne. Kõigis neis oli elurõõm kõrval. Hea tuju, naerul näod.

Lauristin: See oligi, aga see oligi!

Valk: Kõik niisugune suur positiivsete väljendite punt oli koos. Nagu niisugust õelutsemist ja tigetsemist ma ei mäletagi ausalt öeldes.

Lauristin: See oligi see vabanemise efekt! See oligi väga õnnelik aeg - inimesed tulid kaasa tundega, et tõepoolest, nüüd midagi muutub. Kujutan ette, et kõik need inimesed, kes seal osalesid - olen kõiki neid asju uurinud ka. Me küsitlesime ju, viimane küsitlus oli 2009. aastal ja me küsisime, et kas olete osalenud RRs, Kodanike Komiteedes, Muinsuskaitses, Komparteis. Siis oli näha, et Kompartei oli täiesti läinud, inimeste jaoks polnud seda olemas, aga RR ja see teine liikumine olid enam-vähem 50:50 - RR oli sutsukene rohkem ehk populaarne. Aga neis oli väga palju samad inimesed, ütlesid, et nii siin kui seal ja see sama vabanemislaine, see oligi nii, et inimesed olid valmis igal pool osalema ja tegema kõik mis võimalik. Igal võimalikul viisil tegema kõik, mis võimalik, et ainult saaks sellest müürist läbi. Saaks selle müüri maha. See on nagu selle Berliini müüri langemine, eks ole?

Valk: Takkajärgi on mõned autorid märkinud, et RR üheks nõrkuseks oli liitlaste leidmise vähene oskus või suutlikkus.

Lauristin: See on nüüd eri ajad. See on nüüd küsimus sellest, et kui RR oli suur liikumine ja kui veel polnud erakondi tekkinud, siis RR oli niivõrd kattev, et ta võttis kõik kokku. Kui me Balti ketti tegime, olid ju kõik koos.

Valk: Jah.

Lauristin: Kõik olid koos, polnud mingit probleemi. Küsimus on ikkagi selles, milleks.

Valk: Statistika näitab, et Muinsuskaitse seltsi liikmetest olid paljud RRs.

Lauristin: Mina ise olin Muinsuskaitse seltsi liige, sina ise olid ka kindlasti.

Valk: Jah, mina olin Muinsuskaitse seltsi volikogus isegi.

Lauristin: Siin ongi ju sedaviisi, et need olid kattuvad, väga paljus ristuvas. Pead olid eraldi, see oli nagu suur lohe. Rahva keha oli üks, aga pead olid erinevad ja siis pead omavahel vaidlesid.

Valk: Marssalid ja kindralid.

Lauristin: Pead vaidlesid.

Valk: RR samm-sammuline ja parlamentaarne arengutee viis ju lõppude-lõpuks sihile ja seda teed tunnustasid ka siis ja on tunnustanud takkajärgi väga paljud Lääne poliitikud, ajaloolased, poliitikavaatlejad, aga ikkagi leidub neid, kes ütlevad, et sellise samm-sammulise poliitikaga RR tahtis meid viia ainult mingisugusesse autonoomiasse.

Lauristin: See on jamps! Täielik jamps, sest ütlen, tahtlik võltsimine, sest kui vaadata RR enda dokumente - võtame neid otsuseid, mis tehti, kasvõi Ülemnõukogu otsuseid RR - aastaks 1990 kevad, kui toimus Eesti Ülemnõukogu ja RR korraga, tegelikult olid kõik liikumised ühel platvormil. RR jõudis sinna - muidugi, ta hakkas varem peale. Veel varem hakkas ERSP teisest otsast peale. Kaks erinevat hoovust hakkasid eri otsadest peale ja siit tekkisid need vaidlused, aga lõpuks jõuti iseseisvuse küsimuses täielikult samale pinnale juba 89. aasta lõpus 90. aasta alguses.

Valk: 89. aasta aprillis, ma tuletan meelde, võttis volikogu juba vastu otsuse, kus märkis, et Eesti riikluse edasine areng saab toimuda ainult õigusliku järjepidevuse alusel ja Tartu rahu alustab.

Lauristin: Täpselt! Ja kui me meenutame, kus tekkis see Lennart Meri kuulus EKSTUNK, see oli ju RR üritusel - see oli see Balti rahvarinnete assamblee ja Lennart oli siis RR volikogus et kas on Molotov-Ribbentropi pakti tühistamine - EKSTUNK, eks ole - ja kõik seesama õigusjärgsuse teemad, kõik seesama oli siis juba RRs täielikult valdavad. Erinevus oli siis kui tekkis Kodanike Komiteede liikumine. Siis tekkis poliitilis-juriidiline vaidlus, et kumb tee on efektiivsem. Kas see, et minna läbi õigusjärgsuse, toetuda rahvusvahelisele õigusele, või siis minna kah läbi rahvusvahelise õiguse aga läbi enesemääramise, ja siin vaidlus oli selles, et kas Eesti rahvas vajab teistkordset enesemääramist, kui ta ükskord on ennast juba määranud. Mis oli iseendast oluline vaidlus, aga tol ajal polnud ka selge, mis maailmast saab - kui võtame aasta 88, siis praegu on ju dokumendid ja memuaarid avaldatud, et tegelikult Lääneriigid ei pooldanud ei näinud üldse ette mingisugust Balti riikide iseseisvust ja see, et tõepoolest, meie iseseisvusliikujad välis-Eestis või Balti apelli omad olid kogu aeg seda nagu rääkinud ja piketeerinud ÜROd ju aastakümneid, kuid sellel polnud ju mingit tulemust. Ja sellepärast see oli nagu selles mõttes juriidiliselt õige, aga selle praktiline teostatavus 88. aastal, see tundus ju üsnagi minimaalne. Mina suhtusin ju siis - kui siia hakkasid tulema need välismaa poliitikud, nad olid ju kõik äärmiselt skeptilised. Väga ettevaatlikud. Teisalt NSV Liidus tekkinud demokraatlik enesemääramine, mis oli koos Sahharovi ideedega ja tegelikult kasvõi siis kui tuli see Gorbatšovi rahvasaadikute kongress kokku - oli ikkagi väga võimas. RRe oli ju üle kogu NSV Liidu ja Sahharovi idee, et kogu see NSVL tuleb ära lagundada, see oli ikkagi see, mille peale RR mängis. NSVL lagunemise kui sellise peale, teine tee oli see, et Balti riigid on erandlikud ja see, mis kogu NSVLga juhtub, pole üldse nagu meie asi. Meie räägime, et oleme erandlikud oma ajaloo tõttu ja siin olid need kaks erandlikku nägemust, kuidas asjad hakkavad minema. Ja seni, kuni RR-l oli mingisugunegi lootus, et kogu NSVL laguneb, seni me ajasime ju seda asja, meil oli ka niisugune ilus loosung, veel poolakate vabadusvõitlusest pärit, et „ meie ja leedukad ja ukrainlased ja moldaavlased ja grusiinlased, et kui olime Moskva kongressil, olime ju demokraatlikus fraktsioonis. Meie eesmärk oli üks - koloss laiali lagundada!
Ja see oli nagu RR tee, see iseseisvus, et läbi selle saavad ka kõik teised iseseisvaks. Ja see teine (suund) oli siis erandlik.

Kui asjad juba läksid edasi, juba 90. aastal me olime juba ära näinud, et Moskvast midagi ei koida, et sealt üldse midagi ei koida. See oli selge, et Gorbatšov on lõpuni Balti iseseisvuse vastu. Ja kui olime saavutanud Molotov-Ribbentropi pakti tunnustamise ja kõik ja siis oli näha, et tõepoolest, ka loogiliselt muud teed ei ole, kui see, mida pakkus algselt ERSP ja Kodanike Komiteed - tugineda rahvusvahelisele taotlusele ja meie erandlikkusele ja meie teele iseseisvusele selle kaudu - see oli riigi taastamise praktiline valik. Sellele on praegu külge kleebitud igasuguseid asju, aga see on poliitiline kemplemine. Aga kui ajaloolised võtaksid uurida seda dokument dokumendilt, siis nad näeks, kuidas see areng RRs toimus ja siin on veel üks moment. Kui võtame näiteks see kodakondsuse asi. Mul on see siiani südame peal, et RR tahtis 0 variant. Mäletad, kes tulid välja 0 variandiga. Need olid juristid, kes praegu on Riigikogu kohtunikud, või olid. Nemad tulid välja 0 variandiga ja RR volikogu ju hääletas selle maha!

Täiesti üksmeelselt ja pole olnud 0 varianti.

Kuid seda on rääkinud osa RR vene liikmeid, kellele see lootus tõepoolest oli.

Ja osa meie oma inimesi olid ka selle poolt, aga RR enamus hääletas selle ju maha ja kui see hääletati maha, ei saanud see ju olla RR otsus.

Valk: Võeti vastu programmilised dokumendid volikogus, eestseisuses.

Lauristin: Absoluutselt!

Valk: Need lahknevad sageli ikka väga tugevalt.

Lauristin: Ja kuna RR oli selline liikumine, siis meil olid väga erinevate vaadetega inimesed.
Meil ei olnud seda, et sa pead ühtmoodi mõtlema.

Valk: Selles oli RR tugevus ka võibolla, et nii palju erinevaid arvamusi sai ...

Lauristin: Poliitilises konkurentsis oli väga kasulik mõlemale poolele tegelikult.
Ja need pead, kes vaidlesid omavahel. Kerele tundus kõik ühtmoodi.

Aga pead vaidlesid selle nimel, kelle pea paistab rohkem välja.
Siis nad pidid eristuma, nagu üldse poliitikas on - peab eristuma ja näitama, et see teine on täitsa teistsugune. See on see loogika.

Valk: Kui me 1988.a. alustasime ja oma esimestes dokumentides nimetasime, et toetame isegi perestroikat, siis perestroika oli meile võimaluseks.

Lauristin: See oli kõigile võimaluseks, ilma selleta poleks ka mingeid muid liikumisi saanud tekkida. Perestroika, see, et Gorbatšov oma naiivsuses - ta oli ju pööraselt naiivne. Tema mõtles niiviisi, et ta teeb glastnosti ja kõik hakkavad kooris kiitma, seda mida tema teeb. Aga kõik hakkasid rääkima sellest, millest nad olid 50 või 70 aastat vait olnud. Kõik see rõvedus, mis oli toimunud, tuli ju välja nagu pauhh. Venemaal ja igal pool tekkis see. Seda vaimu polnud võimalik enam pudelisse ajada! Miks tekkis RR perestroika toetuseks, sellest on nüüd isegi kirjutatud - viimane aasta, kui nüüd oli. Tegelikult oli see oht, et see vaim aetakse pudelisse tagasi ja tekkis see Niina Andrejeva, või kes see oli. Perestroika toetus oli just nimelt vabaduse toetus.

Valk: Võib öelda, et toetasime alguses ka Gorbatšovi.

Lauristin: Toetasime Gorbatšovi, sest ta muutis NSV Liitu, mis oli kivist ja rauast kindlus, selliseks, mis hakkas kõikuma ja aknad lahti ja. Algul polnud siin ka näha, mis see oli. Sest mis oli G puhul tähtis, oli see, et see oli esimene nõuka juht, kes hoolis Läänest, kel oli tähtis, mis Lääs ütleb ja kes püüdis oma poliitikat nii teha, et teda oleks vähemasti Lääne poolt vaadates demokraadiks peetud ja see oli ju väga suur võimalus. Sest mida tegid tegelikult baltlased? Baltlased on selles mõttes, siis olime koos baltlased Moskvas. Meie hakkasime ajama seda rida ja G oli meie suhtes seepärast abitu, et väga hea, tahate olla demokraadid, näete põhiseadus on ka NSVLs olemas, mida keegi ei arvanud, et sead saab ellu viia, et kus kõigil on õigused ja kõik. Hakkame siis selle tähe järgi elama, eks ole! Hakkame siis nõudma, paneme siis hääletusele. G oli täiesti abitu!

Valk: Millal sa ise taipasid, et G pikad ja väsitavad monoloogid on kõik tühipaljas keerutamine ja asi paigast ei nihku?

Lauristin: Olime ju Moskvas rahvasaadikute kongressil ja Ülemnõukogus temaga iga päev silmitsi ja nägime selle ära. Nii selle, kus tal olid soovid muuta ja kas seda, kus tal mitte polnud ainult tahtmist, vaid kus ta ka ei osanud isegi näha seda, et peaks midagi muutma. Esimene, kus me kokku põrkasime, mina olin seal ka aktiivne. Mind mäletavad Moskva taksojuhid sellest ajast, sest nad nägid, kuidas ma G-lt küsisin, et millal G võtab NSVL põhiseadusest ära selle punkti, et Komparteil on juhtiv osa.

Valk: Jah, paragrahv kuus!

Lauristin: G oli pännis selle peale. Niisuguste asjadega oli kohe näha, kus ta piirid on. Täielik selgus oli tema sõnades, kui me kohtusime, ta ütles meile välja. Mina kohtusin temaga nelja silma all. Minu enda soovil. Ma tahtsin teha, mida ta kavatseb, püüdsin aru saada. Mul oli isegi väike mikrofon kaasas, üritasin salvestada. Tema ütles täiesti selgelt, kui rääkisime Balti riikide iseseisvusest. Tema ütles, et ei ole võimalik. Vene rahvas ei ole sellega nõus. Vene rahvas ei ole sellega nõus, mida meie oleme võitnud endale ajaloo jooksul. Ja kui ta ütleb sellise asja, saad ju aru et - tsaar! Ja siis ütles ta, kui olime suuremas rühmas, Balti fraktsioonis - Eesti-Läti-Leedu juhid ja G. Siis ütles ta, et ma saan aru küll, mis te tahate, te tahate olla pikema rihma otsas. Me ütlesime, et me ei taha mingit rihma üldse! Ta oli nii naiivne, et ta ütles isegi välja selle. Saad aru, siin polnud mingit kaksipidi mõtlemist. Oled usutluses maininud, et ainus kord, kus Eesti tegi kõrget poliitikat oli see, kui te olite Moskvas Rahvasaadikute Kongressil.

Lauristin: Selles mõttes, jah, et suutsime seda NSVL lagunemist kiirendada.

Valk: Kiirendada, jah!

Lauristin: Me võime seda öelda, aga seda on öelnud ka välisanalüütikud. ON üks raamat, millele Rootsi politoloogid on kirjutanud, kes lausa seda ütles, et Balti riigid lagundasid NSV Liidu. Seda on mõni teine ka öelnud. Muidugi päriselt see nii ei olnud. See liikumine oli ju laialdane ja kõik, aga meie olime see pärm küll.

Valk: Seda ei saa öelda, et meie olime, kes selle asja käima panid.

Lauristin: Me olime kindlad, ei kartnud G-d ja see kõik oli kogu aeg teleülekannetes, mida praegu inimesed ei suuda ette kujutada riigis, kus oli olnud selline tsensuur, polnud keegi kuulnud, et keegi oleks julgenud küsida kohalikult partei sekretäriltki midagi. Olid äkki teles ülekanne kus Balti saadikud küsisid sedalaadi küsimusi ja nõudsid hääletamisi ja tegid igasugu ettepanekuid ja nendega koos tulid vene demokraadid ja grusiinlased ja kes kõik. See oli ju ennekuulmatu. Balti riikide osa oli selles, et olime väga hästi ettevalmistunud ja käisime väga järjekindlalt seda rada. Päevaselgelt ja nõudsime demokraatlikku käitumist pisiasjadeski ja samas esitasime suuri küsimusi NSVL Tbilisi küsimused, kui oli Tbilisi veresaun olnud, me julgesime G käest küsida. Sealsamas teles anti seda ju edasi!
Selles mõttes olime üks selline ärgitaja, et mitte ainult mitte need, kes olid Moskvas, vaid ka need, kes olid üle kogu Venemaa, nägid, et nüüd enam ei ole, et see koloss laguneb.

Valk: Kas sina oled seda öelnud, et MRP tühistamine ei olnud juriidilist õigust kandev sündmus vaid rohkem poliitiline, moraalne väike enesepesu.

Lauristin: Ma ei ole niiviisi öelnud. Ütlesin, et ta oli poliitilise sündmusena kandvam.

NSVL ei tunnista siiani, et MRP oli aluseks ka okupatsioonile. Ta ei lahendanud seda, mida me oleks tahtnud. Putin ka praegu poeb selle selja taha, aga poliitiliselt oli tal väga suur tähtsus, sest saavutasime poliitiliselt selle, et meie enda ja maailma jaoks oli see juriidiline pool mõistetav. Aga, et nõuka pool tunnistas, et nad võltsisid. Milles oli küsimus. Nad ju kogu aeg eitasid salaprotokolli. Ja Nõuka pool oli sunnitud avalikult tunnistama, et nad võltsisid ja kongressiga ja avalikult ja oli sunnitud selle tühistama. Ütlema, et nende tegevus oli sellega ebaseaduslik. Nad ise tunnistasid, et see tegevus oli ebaseaduslik. Kõik see, mis sellele järgnes. Selles mõttes oli see väga suure poliitilise tähtsusega sel hetkel ja see, et praegu ka Putin püüab seda pidevalt tagasi ajada ja kasutab nagu mingi viigilehena, et ta ei peagi enam midagi ütlema ja Nõuk. Venemaa ei peagi enam midagi ütlema. Ta on NSVL õigusjärglane ja peaks ka nagu piinlikkus tundma. Vähemasti vabandama või midagi tegema. See näitab, et poliitiline tähendus on tal siiani, see ikka kripeldab. Aga ta oli juriidiline kahtlemata, aga tema poliitiline kaja oli väga palju olulisem tol hetkel.

Valk: See kõik juhtus ikka tänu Rahvasaadikute Kongressil olnud eestlastele.

Lauristin: Absoluutselt!

Ütleks päris konkreetselt. Tänu Lippmaale ja Savisaarele.

Lippmaa oli ikkagi generaator. Akadeemik oli viimse detailini kogu dokumentatsiooniga tuttav. Tal oli see tugevasti hinge peal. Ta nägi kuidas see võimalik on. Savisaarel oli see poliitiline organiseerimise tahe ja kiirus. Sest mis oli tähtis? Tähtis oli just kiirus. Et sa olid ettevalmistunud. Mis oli meie balti saadikute suur relv oli ju see, et olime ette valmistunud. Meil oli kodus kõik läbi vaieldud. Sama õigusjärgsuse teema. Õigsusjärgsuse teema oli Kodanike Komiteedega vaidlustes niivõrd hästi tegelikult läbi vaieldud, kõigile selge. Kui Rahvarinne sellega välja läks, aga Lippmaa oli siis RRs, siis oli see kogu see pagas, millega sai lööma minna seal Moskvas laua taga. See hetk oli väga tähtis. Kui komisjoni moodustamine oli, see oli kongressi rakendusaeg. Gorba ei osanud midagi oodata. Tema jaoks oli see suur tema pidu, demokraatia võidukäik. Ja siis tulevad mingid väikesed eestlased panevad paberi laua peale, teeme sellise komisjoni. Tal ei olnud aega mõeldagi! Tal polnud aega nõunikuga rääkida. Ta ütles - muidugi! Teeme. Demokraatia. Mis sealt hakkas pärast välja tulema, oli talle üha ebameeldivam. Ta püüdis siis seda kogu aeg pidurdada. Aga jällegi - džinn oli välja lastud.

Valk: Mainisid, et 1988. aastal Lääs ei soovinud NSVL lagunemist.

Lauristin: Ei, 1989!

Valk: Lääs ei soovinud seda ka 1991. aastal?

Lauristin: Siis oli juba rohkem neid, kes nägid, et see oli vältimatu.
Aga mina mäletan, kui käisin esimest korda USA Riigidepartemangus, tagauksest ja Helar Krabbi abiga.

Valk: See oli 1980.

Lauristin: Ei 1988. Helar Krabi abiga me saime sinna ja meie olime kõik alles algamas. Siis oli see täiesti vuss.

Järgmisel korral 1989. kohtusime ametlikult nagu senatiliikmetega. Põhiliselt manitseti ikkagi ettevaatlikkusele. Gorbat ei tohi ikka kahjustada, see mantra käis kogu aeg. Siis käisime Brooklyni instituudis, mis oli väga konservatiivne. Seal öeldi ka, et kuulge, Balti riigid, te ei saa üksi hakkama, te pole elujõulised. Me kuulsime USAs pidevalt, et me pole elujõulised.

Valk: Kas selles võitluses, mis tekkis Lääneriikide suhtumises Balti iseseisvusse, omas ka mingit tähtsust Jeltsini jõuline esilekerkimine.

Lauristin: Ütleme teistpidi. Tegelikult olid Balti riigid end juba niipalju näidanud, ja mina pean Balti ketti ja kõiki neid asju väga oluliseks. See siis seesama Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi tegevus, sest nad väljapoolt paistsid üksteise vastu, aga sisult läksid samas suunas. Me ei oska nagu näha, paljud ei taipagi, kui täpselt välismaa jälgis seda, mis siin toimub. Viimse paberini! Mul endal oli täielik ehmatus. Olin ka RR esindajana nõuka ajal Pariisis Prantsuse välisministeeriumis ja seal mingi prantsuse ametnik, kes ei osanud neid nimesidki hääldada, aga tal oli kõik kuupäevade kaupa täiesti selge - see ütles seda, see seda, mida te sellest arvate? See kultuur, bürokraatlik kultuur, mis meile on arusaamatu, et iga bürokraadi ees on info, ta teab täpselt, mis kes kus kuidas. Nad jälgisid iga RR otsust, komitee otsust. Mis oli nende jaoks tähtis, USA jaoks, sisemiselt - et on üksmeel. Balti kett, see oli üksmeel, see on rahva tahe. Neil on see demokraatlik arusaam, et rahva tahe on püha. See oli olemas valijaskonnas. USAs senaator sõltub sellest, mida rahvas arvab. Sedamööda, kui rahvusvaheliselt tuli selgeks see. Berliini müür kukkus, see oli väga tähtis. Seda nähti, et see on rahva tahe. Siis nähti, et Baltikumis on ka selgelt formeerunud rahva tahe. See oli väga tugev argument, mis mõjutas poliitikuid, kes kahtlesid, aga nad said aru, et ei saa minna selle hoovuse vastu. Jeltsini puhul oli tähtis see, et kui oli juba näha, et Venemaa laguneb, et mis siis teeb Venemaa. USA jaoks oli tähis, mis teeb Venemaa. Prantsuse, Saksamaa jaoks oli tähtis, mis teeb Venemaa ja see meie mäng Jeltsiniga oli väga oluline. RR mängis ju täiesti selgelt Jeltsiniga seda mängu ja teadlikult, et meie toetame Jeltsini iseseisvuspüüdeid tulla G alt välja! Selle teine pool on, et Jeltsin toetab meie püüdeid. Seesama leping, millest keegi ei saa nüüd aru, millest see on.

Valk: See Eesti-Vene leping?

Lauristin: Lepingu kõige põhilisem punkt oli see, et mis oli selle lepingu põhiline sisu?

Kumbki polnud ju riik.

Vormiliselt olid mõlemad NSVL osariigid. Mõlemad!
Selles mõttes see ei ole riikidevaheline leping üldse. juriidiliselt. See on poliitiline kokkulepe, poliitilise tahte avaldus. Selle kõige tähtsam punkt, mille nimel seda tehti üldse - oli see punkt kus oli öeldud, et mõlemad pooled tunnistavad teise taotlust riiklusele sellisel tasemel nagu teine riik peab seda õigeks. Mis oli sisuliselt Jeltsini käsi selle all, et kui Eesti on saavutanud selle hetke, kus me saame öelda, et oleme nüüd iseseisvad, siis Jeltsin pani käe alla, et tema toetab seda sellel hetkel. See oli ju see, mille nimel kõik see asi käis.

Lauristin: Tahtsime, et ta tunnistaks Tartu rahu piiri, ta ei olnud nõus sellega.
See jäi siis sinna, et see leping ei puuduta piiri.
Et piiriga tehakse eraldi leping, see punkt on seal sees.

Valk: Ma mäletan, see oli ka.

Lauristin: See oli ka tähtis, et see leping ei pane piiri paika. Ja teine leping oli kodakondsus punkt, kus siiamaani on erinevad tõlgendused, seepärast, et see, mis sinna sisse sai kirjutatud tegelikult vene keeles on see, et Eesti riik võimaldab saada vastavalt seadustele. Mis praegu võimaldab saada, eks ole. Aga seda nüüd praegu tõlgendatakse, kuna ka eestikeelses tõlkes on modaalsused erinevad, et nagu noh, tekkis nagu tunne, et saabki. Vot see sama võimaluse ja tegelikkuse nüanss on siin. Me mainisime siin Allikuga veel, Jaak Allikuga, kuu aega tagasi ühel paneelil olime vastamisi selle sama lepingu tõlgendamisel ja ma ütlesin, et see on ju...ma tean, sest me vaidlesime selle sama punkti üle lõputult, üks kuu aega. Meie tahtsime ühele poole nihutada, nemad teisele poole. Sama asi oli selle piiriga ja kui me arvestame, et Lippmaa on komisjonis, Lippmaa, kes valvas tõesti no iga silpi, et saaks viimse välja võtta. Ja me ei oleks saanud seda lepingut alla kirjutada, kui me ei oleks saanud teha siin, ma ütlen ausalt, kahemõttelise, see oli kahemõtteline formuleering.

Aga see oli see, et Jeltsin lõpuks kirjutas alla, et ta tunnistab Eesti riiki.

Valk: Aga Jeltsini rolli lääne riikide silmis ikkagi rõhutab see, et nad tunnustasid baltikumi iseseisvust alles siis, kui seda Jeltsin oli teinud.

Lauristin: No muidugi ja sellepärast ongi, miks ma ütlen, et see lepingupunkt oli tähtis. Leping kohustas Jeltsinit tegelikult seda tegema.

Valk: Kas sa oled sellega nõus, et see 19.augusti 1991 putšistide riigipöörde katse tuli meile n- ö. taeva õnnistusena?

Lauristin: Nojah, ta tuli meile selles mõttes taeva õnnistusena, et ta võttis ära selle suure Gorbatšovi kukkumise hirmu, sest Gorbatšov juba kukkus. Ja siis oli võimalik kiiresti tegutseda. JA ma ütlen, meie tegutsemise põhitrump oli ikkagi see, et me olime ettevalmistatud kiirelt tegutsema. Nagu Hamletis- valmisolek on kõik. Me olime koguaeg valmis nii, et kui me saime teada, me olime siis ju Stockholmis- Savisaar ja paljud teised olid eks ole, meil oli seal seminar. Ja siis, kui meile kl 5 hommikul teatati, siis meid viidi kohe Rootsi välisministeeriumi. Mina ütlesin Sten Anderssonile, kes oli Rootsi välisminister, et Sten me läheme Tallinnasse ja nüüd Eesti saab iseseisvaks. Kas nüüd Rootsi on valmis meid kohe toetama? Ma teadsin, et kui me lähme Tallinnasse, et nüüd see toimub, sest see oli see hetk, see oli täiesti selge.

Valk: Ja kuigi meile on seda nüüd kergelt n-ö. nina peale visatud, et mis viga oli iseseisvuda, kui Moskvas asjad niimoodi käisid. Aga teisest küljest ju minu arvates meie ise põhjustasime ka selle putšistide riigipöörde katse oma tegevusega.

Lauristin: No mingis mõttes küll. Jah, Nõukogude lagunemist näidati ju ette, nii et muidugi. Ja mina olen küll absoluutselt, mitte veendunud, ma olen absoluutselt täiesti kindel, et kui meie ei oleks tegutsenud, meie all ma mõtlen kõiki liikumisi, kõiki kes tegutsesid seal Eesti iseseisvuse nimel ’87, ’88, ’89, kui meie ei oleks tegutsenud, kui me ei oleks ettevalmistanud, kui me ei oleks kõike seda niivõrd selgesti nagu ette planeerinud siiski, ka kõiki neid seadusi, mida võeti Ülemnõukogus vastu, ka neid, mida võeti paralleelselt Kongressis vastu, me olime valmis, just see, et me olime igal hetkel valmis. Sest need, kes jäid koperdama, nii ukrainlased kui mõned veel, jäid koperdama ja nad on siiamaani hädas, eks ole. Ikkagi see, et meie tegutsesime, see on see, miks me praegu nii kaugel oleme. Kui me ei oleks tegutsenud, oleksime me seal, kus on praegu Moldaavia või Ukraina.

Valk: Tõenäoliselt. Vat nii. Rahvarinde tegutsemise aeg oli üks mitte ainult eesti rahvale, vaid ka meile elu tipp aeg. Kus isegi jah, üsnagi murettekitaval hetkel me ikkagi oskasime olla rõõmsad ja...

Lauristin: Mured olid ju nii väiksed. See oli ju kõik, kui praegugi vaadata kõiki neid kaadreid, mis on eks ole ja seda, kuidas inimesed tõesti olid niivõrd elevil eks ole, see vabanemise rõõm, see tunne, et sa saad lahti sellest pidevast valest ja surutisest ja kõigest, no mina mäletan küll seda tunnet, mis oli siis, kui see stagna aeg oli seal lõpus. Ma tundsin iga hetk, nii nagu sa tunned ennast ühes niisuguses mürgises vingutatud ruumis- ei saa hingata, ei saa hingata. Ja vot siis, kui sa tunned, et järsku on aknad lahti ja saadki välja ja ongi võimalik ja saad ise. See oli kõikide jaoks minu arust selline suur aeg.

Valk: Nii et kõige selle asja puhul tasub resümeerida, et Rahvarinne tegigi siiski seda, mida oli vaja teha ja mida rahvas temalt ootas ja lootis.

Lauristin: No Rahvarinne lükkas need, selle...See on nagu Berliini müüri langemine. Rahvarinne on ikkagi see, kelle jõuga see Berliini müür Eestis omakorda nagu langetati ja see oli rahva jõud. Mida ma tahaksin väga siinkohal öelda on, et see oli ikkagi rahva jõud, eks ole. See oli rahva jõud. Justnimelt nende sadade tuhandete jõud, kes ise tulid, tulid Balti ketti, igale poole. Kes ikkagi seda rahva jõudu just kartis, rahva jõudu kartis Moskva võim ja rahva jõud oli argumendiks Ameerikale ja läänele eks ole, et tunnustada ja toetada ja kõike seda teha. Kui ei oleks olnud rahva jõudu, oleks olnud ainult sina, mina ja 100 inimest kuskil seal, 100 seal ja me oleksime jumal teab milliseid asju võinud öelda ja teha, aga sellest ei oleks mitte midagi muutunud.

Valk: Tore. Ma tänan sind.