Fredrik Paciuse hümn on meile muidugi lähedane ja oleme temaga väga harjunud. Ka Nõukogude ajal kuulsime ja tajusime seda. Soome kaudu on see heli meisse tunginud juba sellest ajast saadik, kui olime lapsed.

Aga „Mu isamaa on minu arm”… Kui juba neid sõnu ütleme, tekib kehas värin. See laul puudutab minu põlvkonda emotsionaalselt väga tugevasti. Tollal, kui teda lauldi, oli see vabaduse hääl. Tema tähendust pole võimalik hinnata, sest see on meie rahvale niivõrd suur.

Pean ka ütlema, et see lugu kõlab maailmas vastu. Ega riikide ametlikke hümne ju väga ei teata, aga Gustav Ernesaksa laulu seostatakse Eestiga kindlasti rohkem kui praegust hümni.

Muidugi on temas patriootlikkus või väline osa väiksem kui praegusel hümnil, sest ta pole lihtsalt hümniks kirjutatud. Vaadake, mis Venemaal toimub!

„Mu isamaa on minu arm” pole kaasa laulmiseks ehk niivõrd lihtne, ent kuulata teda raske pole. Andres Mustonen


Miinus: Me ei peaks praegu algatama hümnivahetuskampaaniat, pealegi ei sobi Ernesaksa mitmehäälne laul hümniks.

„Mu isamaa on minu arm” on alati olnud ja peaks ka edaspidi jääma eestlaste südamehümniks. Eesti praegust riigihümni ei peaks kindlasti muutma.

Ernesaksa teosel on olnud ajaloos täita teine roll. „Mu isamaa on minu arm” oli Nõukogude Liidu ajal eestlaste jaoks väga oluline. Selle järjepidev esitamine on aja jooksul aidanud rahval hoida sidet isamaaga ja lõpuks ka Eesti riigil vabaks saada. Kõigil lauludel, mida lauldes või kuulates püsti tõustakse, on kindel koht nende inimeste südames. Seetõttu ei ole vaja ka seda Ernesaksa teost kuidagi reglementeerida.

Järjekordne hümnivahetuskampaania näitaks Eesti rahvale üksnes riigi ebastabiilsust. Riigi sümbolid hoiavad endas traditsioone ja nende säilitamine näitab heas mõttes riigi konservatiivsust.

Kumbki kooriteos teisest küll otseselt raskem ei ole ole, aga Paciuse loodud Eesti riigi hümni lauldakse üldjuhul ühehäälselt. „Mu isamaa on minu arm” on aga mitmehäälne.

Laine Randjärv


Küsitlus ilmus 5.juulil 2015