Suur poliitika lihtsalt käib nii, et USA presidendi välisreisi kulgemist paika pannes võetakse kokku kümnetest punktidest tulnud info (aga peamist kajastavad just suurväljaanded) ja tehakse valik. Kuna Walesis toimuva NATO tippkohtumise põhiteemaks on Venemaa käitumine ja olukord Ukrainas, siis võis ette kindel olla (Clintoni päevist peale käivad USA presidendid tippkohtumiste eel või järel veel mõnes nn. teema-riigis), et Obama tuleb kuhugi Venemaa piiri peale ja kui kõik teised võimalused silmade eest läbi lasta, siis oli Tallinn igati loogiline valik. Nagu seda oli ka Stockholm aasta tagasi, kuhu Obama saabus erakorraliselt oma Venemaal viibimist kärpides nii, et oli seal vaid G20 tippkohtumisel Peterburis.

Stockholmis kohtus Obama ka Põhjamaade valitsusjuhtidega (Soomet esindas siis president Niinistö, kes täna saab Putiniga kokku Sotšis). Elik – võib arvata, et Tallinnas tuleb kohtumine Balti presidentidega. Tasub lisada sedagi, et Obama külastas 4. septembril 2013. aastal ka Raoul Wallenbergi keskust ja Juudi sünagoogi soovimaks juutidele nende uus aasta Shanah Tova puhul õnne – kuna Tallinna väisamise aeg on sama ja Valge Maja suhted Iisraeliga mitte kõige paremad, siis ... ütleme nii, et Eesti Vabariik oma traditsioonilise tolerantsusega pakub suure poliitika tegemiseks häid võimalusi.

Ent tagasi elavat vastukaja tekitanud Lucase intervjuu juurde Leedu Info TV-le. Putin on tõepoolest oma Ukraina poliitikaga end nurka ajanud. Samas see väljend maksab iga teise, kuid mitte suurriik Venemaa kohta. Pool sajandit tagasi oli veel suurem Hiina tõesti teatud mõttes nurgas, kuid ainult need aastad, kui ta ka end ise muust maailmast isoleeris (nn. kultuurirevolutsiooni aegne „revolutsiooniline isolatsioon“), muidu oli ta nurgast sinna mittremahtumise pärast väljas mis väljas. Seda on ka Venemaa täna ja seda, mitte vastupidist, tasub ikkagi teadvustada.

Kremli mitmekihilise välispoliitika jagamine tundub olevat jäänud pähkliks paljudele, sest täna oma erisuhete eest Kremliga võistlevad valitsused pole näiteks märganud, et kehtestades vastusanktsioonid jättis Venemaa sellest nimistust välja Jaapani ja mõned Balkani riigid. Aga see pole ju muu, kui demokraatlike riikide ühisrinde lõhkumine ja  on seda siis ikka vaja omalt poolt toetada!? 

Praeguse hetkeni pole ka keegi üles korjanud Putini eilses kõnes formuleeritud uut doktriini rahvusvahelistes suhetes. Nimetagem seda Putini Jalta doktriiniks 14/8/14. Nimelt teatas ta, et Krimmis „ei olnud mingit annektsiooni. Me lihtsalt küsisime inimestelt, mida nad tahavad. Kui see ei ole demokraatia, siis mis üldse on demokraatia.“ Järgnes aplaus. „Me“ tähendab mõistagi Venemaad, kelle rohelised mehkesed hõivasid kogu Krimmi 27. veebruaril ja 17. mail täpsustas Putin ise, et need mehikesed seisid referendumi ajal „selja taga, et tagada rahvahääletuse julgeolek.“ Rahvusvahelises õiguses tähendab annekteerimine võõra territooriumi ülevõtmise legaliseerimist ja Krimmi referendum on täiesti kõrvutatav näiteks Eesti Riigivolikogu valimistega 14.-15. juulil 1940, mis ju ka toimusid taustjõudude avaliku domineeerimise tingimustes.

Putini kõne kommentaarides on väidetud, et see ei sisaldanud midagi sensatsioonilist. Paraku on see õige vaid selles mõttes, et leidsid kordamist vana „tõed“ ja veelgi jultunumas sõnastuses. Sellele tuleb tähelepanu pöörata ja Lucas on aus mees selles mõttes, et tema suure poliitika analüüsides jõuab ta alati suurtele teadvustada ka väikeste muresid. Viide Moldovale pole juhus, sest 22. veebruaril ehk n.ö. parallelselt Ukraina Vene-meelsete saadikute, Venemaa Riigiduuma liikmete ja kuberneride kogunemisega Harkivis toimus samalaadne- ja sisuline kogunemine Komratis (Moldova Gagauzia keskus) ja nii nagu mässab Ida-Ukraina, mässab – relvi juba (!) omades, kuid mitte neid kasutades – tänaseni ka see kant Euroopaga liitumise vastu. Aga see asub ju Euroopa südamele veel lähemal kui Donetsk ja Luhansk.

Mis aga puutub Putini kehtestatud (vastu)sanktsioonidesse, siis olen juba kirjutanud, et Lääne kremloloogid eeldasid muud ja teistes valdkondades. Põllumajandussaaduste eksporti sulgedes arvestas Moskva hästi asjaolu, et Ida-Euroopa põllumehed pandi juba EL-i pääsemisel ebavõrdsetesse tingimustesse ja on selles tänaseni ehk siis – sanktsioonid tabavad just neid kõige valusamalt. Teisisõnu – Lucase tähelepanujuhtimise kohaselt – meid kõiki ongi juba ette võetud.

Teiseks on Ida-Ukrainas, Gagauusias ja mujal toimuv osa Venemaa kaasmaalaspoliitikast, mida on korduvalt operatiivselt ümberformuleeritud ja esimesena inimõiguste teemat suhu võttes, et seda väänata (vt. veelkord üleval Putini demokraatia definitsiooni). Eredaks käiguks selles on ka Putini (2. juuni) otsus kirjutada 15. augustiks õpikutesse sisse Krimmi liitmise õigustus, kusjuures kogu maailm ju teab, et nn. lähivälismaa vene keelega koolides käib ajaloo õppimine ikkagi Moskva õpikute järgi.

Siiani nagu polnud ka Eestis põhjust muretseda, milliseid teadmisi jagatakse noortele Venemaa ajaloost, ent 2008.a. sõjaga Gruusias alanud ja täna täiel määral ilmnenud naabersuurriigi püüd revideerida kogu senist rahvusvahelise elu korraldust ebademokraatlike jõukeskuste ja jõupositsioonilt käiva mõtlemise kasuks, lihtsalt sunnib väikerahvast kaitsemeetmete tugevdamisele. Ja on ülimalt hea, et suure poliitika tasemel on tänu kümnetele töömesilastele ka mõistetud vajadust meid oma kohaletulekuga toetada.