Balti kett ja taasiseseisvumine käivad Eesti jaoks ikka koos ja sümboliseerivad seda ühtsusest sündinud jõudu, mis suutis veretult meie riigi iseseisvuse taastada.

Mõeldes tänasel päeval tagasi Balti ketile – sellele Eestimaa Rahvarinde korraldatud suuraktsioonile – meenub esmajoones ülev ja uhke emotsioon. Me peame mäletama ja tunnustama neid sadu ja tuhandeid organisaatoreid, kes aitasid kaasa ürituse õnnestumisele. Nii mõnigi korraldaja oli neil aegadel jalul koguni üle 24 tunni järjest.

Rahvarinde volikogu liige ajaloolane Ott Sandrak hoidis ühte kätt Pika Hermanni tornil, ulatades teise käe järgmisele seisjale. Meilt üsna viimaste seas seisis rahvarinde programmikomitee esimees dotsent Ülo Kaevats ja Valga rajooni EKP juht Mai Kolossova, kes andis oma käe lätlaste Tautas fronte liidrile Dainis Ivansile. Nii alanud inimkett kulges pealinnast Rapla ja Viljandi kaudu ühtekokku 211,5 km, kuni Eesti-Läti piirini. Ning lõputu inimkett kulges järgnevalt läbi Läti ja Leedu kuni Vilniuse kesklinna Gediminase tornini.

Ega sellise ettevõtmise korraldamine kerge polnud. 15. juulil 1989 otsustati Pärnus kolme Baltimaa rahvaliikumiste tegevust koordineerinud Balti Nõukogu koosolekul korraldada inimkett. Esimesed ettevalmistused südasuvises leitsakus kulgesid õige aeglaselt. Loomulikult leidus ka kõhklejaid ja kahtlejaid. Aeg oli selline – ärev ja ebakindel. Kuid sai üha selgemaks, et Moskvas ei tahetudki Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle kurikuulsa salaprotokolli osas midagi sisuliselt öelda ning nn MRP komisjoni töö hakkas venima. Nii oli tähelepanuväärne ja mõjuvõimas aktsioon hädavajalik. Alles augustikuu esimestel päevadel läksid ettevalmistustööd tõsiselt käima.

Ning 23. august 1989 andis kõikidele osavõtjatele tänase päevani unustamatu elamuse. Balti kett on seni ajaloo suurim Balti rahvaste ühine aktsioon. Selle ürituse ainulaadsus, kaasahaaravus, mastaapsus ja rahumeelsus hämmastas kogu maailma. Kõigile sai selgeks, et vabadustahe on Balti rahvaste tahe ja püüdlus, aga mitte ekstremistlike gruppide taotlus, mida püüdis selgitada Moskva propaganda. Balti kett on olnud otseseks eeskujuks arvukatele hilisematele inimkettidele, alates Pakistanist-Taiwanist ja lõpetades septembris 2013 ja juunis 2014 Hispaanias aset leidnud kahe inimketiga. Ajaloost pole ju palju näiteid, kus oleme andnud otsest eeskuju meist hoopis suurematele riikidele ja rahvastele.

Mõned päevad tagasi ajalehele Pealinn antud intervjuus küsiti minu käest, kas toonasel ajal vastutusekoorem ja hirm polnud ränk kanda. Vastasin selle peale, et aeg oli nii kiire, et polnud õieti mahti hirmu tunda. Usun, et see oli umbes nii kõigil toonase valitsuse ministritel. Pinge oli muidugi meeletu – emotsioonid olid võimsad ja kõige tähtsam oli külma närvi hoidmine.
Toonane riigiminister Raivo Vare on meenutanud, kuidas öösel helistati ja jõhkrad meeshääled teatasid naisele, et teie mees tapetakse ära või lastega juhtub midagi. Tegemist oli mõistuse sõjaga.

Kui asjad oleks teisiti läinud, oleks kindlasti toonaste valitsuse liikmete ja Rahvarinde juhtivpoliitikute elu ohus olnud. Pole ju mingi saladus, et julgeolekujõududel olid valmis nimekirjad, keda Balti riikides arreteerida. Teadagi, mis see saatus oleks siis olnud. Aga see risk ja see töö oli seda väärt – saime kõik tunda ülimat rõõmu kui Eesti oli jälle vaba.

Mul on kahju, et see ühtehoidmise idee, mis toona andis iseseisvuse taastamisele jõudu, kipub praegusel ajal reaalses elus tagaplaanile jääma. Eestis levivat turumajandust võib endiselt röövkapitalismi alla liigitada. Varanduslik ebavõrdsus on kasvanud väga suureks ning käärid madala- ja kõrgepalgaliste vahel tekitavad lootusetuse tunnet. Levitatakse valesid, nagu oleks ebavõrdsus majandusele mootoriks, sest innustavat tööd tegema. Teaduslik tõde on, et suur ebavõrdsus kaotab igasuguse innu tööd teha. Praegustes oludes innustab ebavõrdsus vaatama üle lahe, kus sama töö eest võib saada kordades rohkem palka. Nii tekibki küsimus, kuhu jääb meie ühtehoidmine siis, kui on vaja näiteks inimestele paremat palka maksta või tööd anda või kas või üksikvanematele alimente kätte saada?

Riiki juhtides ei saa vaadata asju mustvalgelt – nii et ainult ühed mõtted on head ja teised halvad. Ei saa ainult lähtuda seisukohast, et sotsiaalsüsteem on kohutavaks koormaks majandusele. Ei saa ainult lähtuda seisukohast, et kõrgemat sissetulekut ei tohi rohkem maksustada. Majandusvabaduse loosungi all aheldatakse end hoopis tegevusetusse. Vabadus tundus samuti üheksakümnendatel võimatu, aga me tegime ära. Võimatuid asju ei ole! Paljud edukad ettevõtjad on üha rohkem hakanud sõna võtma just sellistel teemadel. Nad nendivad, et rikastel on Eestis hea elada, aga ebavõrdsus on läinud liiga suureks. Ja ütlevad, et on nõus rohkem maksma, et riigi stabiilsus ja edukas tulevik seisaks kindlatel jalgadel. Ühtehoidmise suurim vastane on ebavõrdsus, midagi pole parata.

Mis mulle aga tänase Eesti juures kõige rohkem meeldib, on see, et vabaduse lapsed saavad näha maailma kogu ta kirevuses. Neil on võimalus näha, kuidas asju aetakse Eestist kaugemal. Välismaal õppinud noored on tihti kriitilisemad meie puuduste suhtes ja nad võiksid olla Eestile suureks abiks uuenemisel. Aga kodumaa ei paku nii palju väljakutseid kõikidele noortele. Ma mõistan neid. Eesti on neile kallis, aga Eestis elamine on liiga kallis, kui siin pole tasuvat töökohta. Samas me vajame kõiki noori. Vabadus võideldi ju välja just laste nimel. Seega tuleb neid hoida nagu kullateri.

Taasiseseisvumispäeva ega Balti keti juubeli tähistamist pole unustatud. 20. augustil toimuvad erinevad üritused nii Tallinnas kui kogu Eestis, mis meenutavad 1991. aasta augustikuu pöördelisi sündmusi, mis muutsid kogu maailma edasist ajalugu.

Balti keti juubelit tähistatakse juubelile kohaselt. Maikuus avas Rahvarinde muuseum rändnäituse. Toomas Lepal on valminud film „Balti passioon“ ning ajaloolasel Küllo Arjakasel tuleb müüki „Kui väiksed olid suured. Balti kett 25“. Juubelit tähistatakse kontserdiga nii Viljandis kui Tallinnas. Kuid seda juubelit saab tähistada ka päris omamoodi – näiteks lätlane Aivars Noviks-Grasis plaanis kõndida jalgsi Vilniusest läbi Riia Tallinnasse täpselt Balti keti marsruudil. Kahjuks pidi ta jalavigastuse tõttu oma matka poolel teel katki jätma, kuid milline idee!

Head taasiseseisvumispäeva ja Balti keti juubelit kõigile!