Pange korraks silmad kinni ja kujutage ette, et olete kuri hunt talvises metsas. On öö, kuu paistab pilve tagant ja te pole nädal aega süüa saanud. Olete näljane, kuri ja ulute kuu poole. Keegi heategija toob teie ette hästitoidetud lamba ja siili. Kumb loomadest ära süüakse? Loomulikult lammas. Eesti peab käituma siilina ehk aruka loomana, kelle söömisest tuleb ainult häda ning kellest ülejäänud metsaelanikel on kahju loobuda. On oluline, et oleksime ülejäänud Euroopa ja Ameerika pealinnade jaoks tõsiseltvõetav partner, kelle peale saab kindel olla. Kes treenib, panustab oma kaitsesse ning kütab vajaduse korral aastateks sõjasauna kuumaks.

Sageli võib kohata suhtumist, et milleks see 1,3 miljoni elanikuga väikerahvas sõjaliselt ikka suuteline on. On oluline, et saaksime lõpuks sellest alaväärsuskompleksist üle. Ajaloost on võtta palju näiteid, kuidas väikerahvas oma vabaduse eest edukalt sõdib. Näiteks võib tuua Soome Talvesõja ja isegi Esimese Tšetšeenia sõja, kus tšetšeene ei olnud palju rohkem kui meid ning territoorium oli kaks korda väiksem kui Eesti. Tšetšeenid sisuliselt võitsid selle sõja. Augustis 1996 läksid Vene väed välja, kuid rahva oskamatus riiki üles ehitada viis selleni, et omariiklusest ei tulnud midagi välja.