Kellest jutt? Monoetnilisest rahvusriigist räägib ainult Raud ise, vaieldes ilmselt mingite häältega oma peas. Ka veresüü küsimus on nähtavasti Rein Raua isiklik probleem. Monoetnilisest riigist ei ole Eestis tegelikult kunagi räägitud, juba iseseisvuse manifest oli määratud „kõigile Eestimaa rahvastele". Tõsi, räägitakse eesti keelele ja kultuurile püsiva eluõiguse tagamisest - räägin minagi - , aga see on hoopis teine asi.

Raud miskipärast keeldub tunnistamast, et rahvusriik saab olla rahvusriik ka vähemusrahvuste olemasolu ja nende sallimise korral, mida tõestati Eesti Vabariigis veenvalt kahe maailmasõja vahel. See ei vasta aga hr Raua teooriale. Järelikult tuleb normaalsele, teisi respekteerivale rahvustundele tingimata külge kleepida primitiivse ja sallimatu natsionalismi kuvand, et seda siis võidukalt materdada.

Eesti keele toomine vene gümnaasiumisse läheb üle kivide ja kändude, kuid läheb siiski. Raua ärevus ongi tingitud pigem sellest: on viimane hetk pidurit tõmmata, on viimane hetk rong kraavi lasta. Sest kindlasti mõistab Rein Raud suurepäraselt, et iga selline sõnavõtt tekitab haridusjuhtide ja õpetajate seas nõutust ning kahandab usku, et riigivõim teab, mida teeb ja räägib. Sõnum on: pidage vastu, varsti pöörame protsessid ringi ja küllap siis ka teine riigikeel paistma hakkab.

Ei ole põhjust imestada. Tegemist on tõepoolest katsega seada küsimuse alla eesti keele kui Eesti ainsa riigikeele positsioon. Samast puust oli katse kustutada meie ajaloost  termin „eestlaste muistne vabadusvõitlus". Rahvusi eitava hädaideoloogia loogiline tulemus. 

Eesti rahvas on alati olnud kellelgi jalus - kord mõnel naaberrahval, kord mõnel ideoloogial. Loodetavasti ka edaspidi.