Päts oli autokraat, koondades mõne inimese kätte võimu, samas ka vastutuse. Meie õnneks või õnnetuseks oleme saanud siin maanurgas viljeleda viimastel aastakümnetel laialdast demokraatiat, soovimata esile tõsta valgustatud juhti. Aga pärast Pätsi otsust oleme vastastikku uue, ilmselt ka meie rahvust, siis eestlasi paradigmaliselt riivava probleemiga, uue mastaapse sisserändega. Ja nad tulevad, tulevad siiski.

Rahvasterändeid on aastatuhandeid ikka olnud, alates sellest, et väidetavalt ca miljon aastat tagasi Ida- või Lõuna-Aafrikast läks liikvele homo erectus, kelle järglased olid neandertallased, kuni selleni, et kuskil 100-150 000 aastat tagasi läksid sealt samast liikvele homo homo sapiens, kes Euroopasse jõudsid ca 35-40 000 aastat tagasi ja kes füüsiliselt või vaimselt suretasid neandertallased ja kes jää taandudes jõudsid ka siia, praegusesse Eestisse ca 11 000 aastat tagasi. Nende kahe väljarännu vahele jäi ka teisi liikumisi. Rääkimata nn suurest rahvasterändest ajavahemikus ca 400-800 pKr. Nii et kõik on saanud alguse Aafrikast, seega ajalugu kordub ikka ja jälle.

Oleme jõudnud väga kiiresti mingile suuremat osa elanikest rahuldavale jõukuse tasemele. Kuid uue mõtlemise ja eesmärkide püstitamatus ning ümbritsevate turgude madalseis on tekitanud majandusliku kohaltammumise. Fookused on sihitud mingitele asendustegevustele, viimasena meenub nn kooseluseadus. Võiks ju mõista rahva erinevaid meeleolusid. Et siis ei ole neid uusi, meist kardinaalselt erinevaid kuhugi paigutada, et väärtushinnangud on ülimalt erinevad, et meie poolt valitud juhte iseloomustab poliitsüsteemist tulenev keskpärasus, uute, originaalsete ideede puudus ja julgus neid ellu viia, et eestlast iseloomustab igasugune võõristus keskmisest erinevate suhtes, olgu siis lapsepõlves prillipapa või paks, hiljem näiteks homo, neeger või midagi taolist, eks see ole üks alalhoiuinstikti ilmingutest. Ühe põhjusena võib kaasa mängida taimekasvatusest tulenev perekondlik eraldatatus, oma pere ja maa kaitsmine igasuguste erinevuste vastu.

Muidugi erinevad negatiivsed näited meiega piirnevatest riikidest. Kusjuures ma ei hakka siin rääkima nõmedatest kvootidest, suurriikide eliidi paratamatust domineerimisest kohaliku, alles kujuneva eliidi suhtes. Aga vaatame paratamatusele otsa - Aafrika ja Lähis-Ida lihtsalt keeb üle, loomuliku iibe tõttu, näiteks Egiptuses elab ca 80 miljonit inimest samal suurel territooriumil kui Eesti ja ülejäänud inimestel (eelkõige testosterooni täis meestel) on ainult halvad optsioonid, kas võidelda, relv käes, oma piirkonnas, raha eest, kellegi tõekspidamiste eest või vägisi emigreeruda. Lihtsalt ressurssi - toitu, vett, naisi - ei jätku.

Niisiis, oleme EL sees ja sellesse piirkonda valguvad järgneva viiekümne aasta jooksul mitte sajad tuhanded, vaid miljonid. Objektiivne paratamatus. Mis siis me peaksime tegema? Peaksime välja töötama strateegilise plaani, kuidas neid vastu võtta, aitama mugavustsoonis olevatel Brüsseli ametnikel lahendada neid probleeme. Ja püüame siin oma regioonis, Euroopas, olla solidaarsed. Vaatamata sellele, et meiega ei ole alati oldud solidaarsed, võtame kasvõi nn põllumajandustoetused või Kreeka. Kui täiesti meelevaldselt projitseerida näide, et kui Venemaal isevalitseja langeb ning tekib kaos ja tuhanded inimesed valguvad idast Eestisse, kas siis näiteks kreeklased või itaallased erutuksid ja oleksid analoogselt praeguse olukorraga meiega solidaarsed?

Paul Keres ütles kunagi, et malet mängides peab alati olema plaan, olgu siis hea või halb. Ja neile, pagulasfoobidele - mõttetu on kivineda ajaloos toimunuga, ükski tulevikus toimuma saav sündmus või protsess ei kopeeri üks-üheselt minevikus toimunuid, me lihtsalt peaksime välja pakkuma uusi, originaalseid ideid ja neid teostama, nii ka muuhulgas tulevaste, meist erinevate külaliste suhtes. Filmis "Siin me oleme" hüüatati "Ikkagi inimene!". Püüame siis siinse planeedi peal ca 7 miljardi seas jääda inimesteks.