Nädal enne lõppu juhtusin minagi seda külastama – nakatatuna oma võõrustaja veendumusest, et maailmanäituse ajal Milanos olles käin kindlasti ka seal. EXPO-l paistis olevat üht-teist huvitavat, aga peamine emotsioon, mis mind valitsema jäi, oli hoopis muu. Tegemist oli otsekui anti­utoopiaga tänavuse maailmanäituse teemal „Toites planeeti”: ülerahvastatud ala, kus toidu saamiseks peab alati järjekorras seisma või trügima (ja küllaltki palju raha maksma). Küllap said mõned üle kolmest miljonist Eesti paviljoni külastajast sealt inspiratsiooni päriselt Eestit külastada, aga mina lahkusin EXPO-lt kahjuks inspiratsioonita ja selle ürituse kasuteguris kaheldes.