Seda ma saan kohe öelda, et oleks sügavalt ekslik arvata, et kõrged ateistlik-kommunistlikud riigiisad märkisid avalikult ära parteide komiteedes ja ministeeriumides detsembrikuise tähtpäeva, mis langes eestlaste ajaloolise paganliku kombetalitusega kokku, said Johannes Käbinilt või Karl Vainolt tähtpäevakohaseid kingitusi ning ütlesid salmi. Nemad olid kogu okupatsiooni ajal ikkagi Eestisse sissetunginute poolt kaasa toodud Ded Morozi ja Snegurotška kummardajad ning näitasid välja, et Euroopa kultuuririikidest üle võetud Jõulumehe ja Päkapikkkude ülistamise teema on tundmatu.

Kuid selge see, et mis lapsepõlves oli inimestele kodudes sisse istutatud vanemate poolt, aga Nõukogude aegne nomenklatuur oli oma tippude osas valdavalt nendest eesti peredest pärit kui nad just Venemaalt polnud kohale saadetud, jäi ka kõrges ametis alles nii kommetesse kui ka ellusuhtumisse. Nii oligi, et igaüks tegutses vastavalt oma südametunnistusele, arusaamisele ja kodusele olukorrale. Kahtlemata oli eestlastest tippnomenklatuuri hulgas inimesi, kes jõulutraditsioonidest ei loobunud. Kuid kindlasti oli rohkem neid, kes vastavalt tuule suunale ja ühiskondlikule positsioonile võtsid keelduva hoiaku.

Nendele, kes mõistega nomenklatuur hästi kursis pole olgu öeldud, et eestikeelne sõna nomenklatuur tuli kasutusele pärast 1940. aasta juunipööret vene keelse importsõnana (номенклатура). Vene bolševikud olid selle mõiste üle võtnud 1920. aastatel ladina keelest kus sõna nomenclatura tähendab „nimekirja”. Sellega tähistati oma nimekirju privilegeeritud punaste riigipöörajate eliidi äramärkimiseks.

Nomenklatuuriks hakati nimetama juhtivaid ja strateegilisi ametikohti nii üleliidulises kui ka liiduvabariikide komparteide aparaadis ja selle allüksustes, valitsusasutustes ja ametkondades, riiklikes ettevõtetes, samuti ideoloogiliste, haridusalaste ja kultuurialaste institutsioonide juhtimises. Nende asutuste juhtivatele ametikohtadele lähetatavad inimesed kinnitas ametisse valitsev ainupartei NLKP või liiduvabariikide komparteide Keskkomiteede bürood. Kuid nomenklatuuri süsteemis oli ka kindel astmelisus. Teatud aegadel jagati nomenklatuur lausa kuude kategooriasse.

Tegemist oli nõukogude ühiskonna eliidiga, mille tipus troonis NLKP Keskkomitee ja Eestis EKP Keskkomitee nomenklatuur. Kui palju isikuid Eestis nomenklatuuri kategoorias oli, on täpselt kokku lugemata, kuid seda on võimalik teha. Olen kohanud arve, et eriti kõrgelt koteeritud Nõukogude inimesi oli üle Liidu umbes 22-23 tuhat (kogu nomenklatuur üle miljoni inimese), nendest Eestis tippude tippe mitte rohkem kui 300-350 persooni. Mõistel nomenklatuur oli aga nii selle õitsengu ajal kui ka tänapäeval negatiivne maine manu.

Nomenklatuuri jõuluteema on tänaseni üleskündmata uudismaa. Nemad oma jõulualaseid tegemisi lehes ja raadio teel ei afišeerinud. Oli ikka väga suur vahe, mil moel tavaline Nõukogude Eesti elanik ja nomenklatuurne eestlane jõuludesse suhtus. Arusaadav, et tähtsat osa etendas ka konkreetne okupatsiooni periood mil jõuluaeg kätte jõudis. 1940-1950. aastatel oli valitseva venekeelsete ülemuste suhtumine asjasse vägagi karm. 1960-ndatel karmus pisut leebus. Aga alates 1970. aastatest kui brežnevlased Eestis eriti räige venestamisprotsessi käivitasid oli lausa ohtlik nomenklatuuridele üldse jõulude sõna suhu võtta. Eestlastest nomenklatuur oli selleks ajaks juba kloonitud ortodokslik-bolševistliku nääride jäägituks kummardajaks.

Jõuludest palju omavahel ei räägitud. Kardeti end kompromiteerida. Kuid usalduslikes suhetes olnud kolleegid vahetasid mõtteid, et kuusk sai tuppa toodud, verivorsti või seapraadi söödud (nomenklatuurile polnud probleem selle söögipoolise hankimisega ka siis kui poodides valitses „Laku letti!” ideoloogia), lastele kinke jagatud ja jõulumuusikat kuulatud. Ametipostil aga räägiti reeglina, et jõulud on igand ja nendest pole vaja välja teha.

Tippnomenklatuuril polnud muidugi erilisi probleeme jõulukinkide hankimisega. Kaubandusvõrk oma lahjasuses oli nende kontrolli all. Selle kaupmeeste jõulueelset nuumamist nagu tänapäeval polnud. Tundub, et nüüd on jõulude sisuline mõte taandunud teisele plaanile ning veduri osas on kaupmeeste poolt genereeritud ideoloogia, et jõulud on nende oma ja iga kodanik on lausa kohustatud oma säästud nende poolt pakutavate kaupade vastu vahetama. Sellele aitab tugevasti kaasa ka tänapäevane nomenklatuur, keda küll arvamusliidriteks kutsutakse.

Muidugi perestroika aegses taasiseseisvumise protsessis ja hiljem taasiseseisvununa tuli sageli ette, et endised näärilembelised seltsimehed andsid üldsusele teada kui jõulumeelsed nad olid olnud ja kuidas nad neid kodus kartmatult pidasid. Küllap mäletate, kuidas juba laulva revolutsiooni kõrghetkedel, kui jõulueelseid jumalateenistusi kirikutes televiisoris näidati, istusid kaua ateistlikud olnud, kuid nüüd vagade nägudega usklikena näivad nomenklatuurid kirikupinkide esimestes ridades kõrvuti nendega, kes jõuluid olid kogu aeg tähtsaks pidanud ja neid akende ette tõmmatud kardinate taga pidanud.

Jõulud erilisi represseerimisi nomenklatuurses seltskonnas kaasa ei toonud. Vähemalt sellest pole olnud midagi kuulda. Oli juhuseid kus parteikomiteedes ja kõrgemas parteilises juhtkonnas arutai mõne tavakodaniku jõulude avalikku äramärkimist. Võib arvata, et sellega püüdis nomenklatuur olla valitsejatele meelepärane ja endalt tähelepanu ära juhtida. Nagu see oli Tartus kui tudengid jõulude eel Kuperjanovi haual küünlaid süütasid.

Küllap paljudel lugejatel on oma teadmised ja asjakohane informatsiooni. Eeldan, et kommentaariumis üks ja teine täiendab oma teadmistega antud teemat kui käesoleva loo autori isikuga tegelemisest aega ja tahtmist üle jääb.

Rahulikke, ehkki lumevaeseid jõulupühi ja mõistlikku 2015. aasta ärasaatmist Teile kõigile, kes Te aega leidsite see kirjatükk läbi lugeda.