Eesti kirjandusklassikas lubas kellamees Lible oma värvikamatel eluhetkedel Paunvere jõe tagurpidi voolama panna, siis hea näha kuidas sakste villavabrik seisma jääb. Haldusreformiga on sel viitel vähe pistmist, sest jõgesid keegi tagurpidi voolama panna ei soovi. Küll on ühiskonnas selge vajadus väiksematele omavalitsustele võimekust juurde lisada ja selle üheks eelduseks on mitme omavalitsuse energia suunamine ühte jõesängi. Selleks, et kohustuste ja eesmärkidega tulemuslikumalt hakkama saada. Et kohalik elu oleks inimeste huvides veel paremini korraldatud.

Kolm teemat paljutahulise haldusreformi juures väärivad eraldi tähelepanu. Suurus, võimekus ja väärtused.

Haldusreformi protsess käib ja mõned kiiremad võivad rääkida põhjalikumalt ühinemise rõõmudest ja muredest. Parim kommentaar liitumise kohta kõlas minu jaoks ühe väiksema ühinenud valla kultuurirahva suust: enne pidime kõike põlve otsas tegema, nüüd on eelarves isegi raha olemas ja saame oma kandi rahvale põnevamat kultuurielu planeerida.

Reformi eelnõu, mis lähiajal valitsuse istungile ja peatselt ka riigikogusse jõuab, näeb ette omavalitsuse miinimumsuuruseks elanike arvu järgi 5000. Alla 5000 elanikuga kohalike omavalitsuste arv peaks vähenema reformi kava järgi kordades - praegu on neid kokku pea 170. Numbrimaagiat on nii kritiseeritud kui tunnustatud. Rohkem siiski pooldatud.

Arusaam, et „väike on ilus" , meenutab 70-ndate alguse samanimelist populaarset raamatut. Autor Ernst Schumacher kaitses selles väikseid ettevõtteid vastukaaluks suurtootmisele ja selle loosungile „suurem on parem". Loomulikult pole omavalitsused ja väikeettevõtted võrreldavad toimimisüksused, kuigi järjest sagedamini kõlab arvamus, et avalikku sektorit tuleb juhtida nagu ettevõtet, väikseima kulu ja suurima tulemuslikkusega.

Entusiasmi jahutavad omavalitsuste puhul just tööjõumahukad ja kliendikesksed teenused, nagu sotsiaalhoolekanne, mis küpsema eagrupi kasvades asetab kohalikele omavalitsustele järjest suuremaid kohustusi. Samas soov efektiivselt toimida ja saada võimalikult suurt kasu, st rohkem häid teenuseid suuremale arvule inimestele piiratud ressursside juures, on kindlasti üks argument suuremate omavalitsuste kasuks. Eestiski on selgelt näha, et valitsemiskulude osakaal suuremate valdade eelarves on väiksem ka ühe elaniku kohta. Neil jääb rohkem eelarveraha pakutavate teenuste kvaliteedi ja valikute jaoks, aga ka enam võimalusi investeerimiseks. Kindla peale pole mõistlik pool eelarvest üldvalitsemise peale planeerida ja elanikele öelda, et see ja teine asi pole võimalik raha vähesuse tõttu.

Nagu eelnõus öeldakse, on haldusreformi eesmärk moodustada keskmiselt oluliselt võimekamad omavalitsused, mis suudavad praeguses majanduslikus keskkonnas end ise majandada, piirkonna arengut terviklikumalt planeerida, kvaliteetsemalt avalikke teenuseid pakkuda ning seeläbi pidurdada elanikkonna väljavoolamist ja ääremaastumist ning tasakaalustada Eesti regionaalset arengut.

Pragmaatilisemad ja koostööaltimad omavalitsused ei raiska aega ka nii proosalisel põhjusel nagu on ühinemistoetus - 100 eurot inimese kohta. Toetus annab reaalse võimaluse lahendada mõni pakiline investeerimisvajadus nagu teeremont, lasteaia parendamine, spordiväljaku rajamine jne. Kõneluste resultatiivsus selgub järgmise aasta sügiseks, kui seaduseelnõu järgi saabub vabatahtlike ühinemiste tähtaeg. Jah, iga reformi puhul on ikkagi keskne teema raha. Ka haldusreform pole erand. Eriti ääremaastumise pidurdamise ning regionaalse arengu parema tasakaalustamise kontekstis on finantsteema vaat et esimesel kohal. Ühekordsest ühinemistoetusest olulisem on see, kuidas toimub rahastamine edasi.

Ühinemisprotsessi läbi teinud omavalitusjuhid võivad rääkida, kuidas esialgu erinevate finantsvõimalustega valdades tuleb liitumise järel kasvõi näiteks lasteaia töötajate palgad ühtlustada. Taseme määrab enne liitumist kõrgemat palka maksnud omavalitsus. Mis on ka loomulik, sest muutustega peab eluolu paranema. See tähendab omakorda, et keerulisem on olukord omavalitsustes, mis asuvad kaugemates piirkondades. Seepärast ongi Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis eraldi eesmärk, ääremaastumise pidurdamine. Mõned ilmselged vajadused sellega seoses on - tasandusfondi kogumahu suurendamine ning tasandusfondi valemisse ääremaalisust arvestava parameetri lisamine, kohalike maksude kehtestamise õiguste laiendamine. Selle aasta jooksul tuleb need lahendused leida.

Nagu elus ikka, on igal mündil kaks külge. Ühinemiskogemusega vallajuht Pipi-Liis Siemann toob esile, kuidas mure kogukondliku identiteedi kadumise ja ääremaastumise pärast on tegelikus elus aktiviseerinud kodanike ühendusi ja külaelu eestvedajaid. Nagu öeldakse füüsikas, iga punkt maakeral võib olla keskpunkt, sõltub kustpoolt vaadata. See on juba osa juhtimise kunstist.

Eesti kultuuriliseks eripäraks on peetud vähest soovi koostööd teha ja võimekust ühisosa leida. Haldusreform võib kummutada selle mõneti müüdiks muutunud arvamuse. Üks asi veel. Sageli tuuakse eeskujuks Rootsit. Et seal on asjad paremini ka omavalitsusmaastikul. Tõsi, Rootsi rahvaarv on 7,4 korda suurem kui Eestil. Kohalikke omavalitsusi ainult 1,3 korda rohkem kui Eestil.