Kui presidendivalimise kampaania kevadel pihta hakkas, oli mul õõnes tunne, et kuhu see küll oma lõppastmes välja viib. Täna teame, et viis Kersti Kaljulaidi presidendiks saamiseni ja vähemalt esiotsa on sellest väga-väga hea meel.

Protsess ise sisaldas aga palju tühilaske, möödarääkimisi ja draamat, mis eeldab põhjalikumat lahti rääkimist. Mu õõnes tunne kevadel oli tingitud teadmisest, et paratamatult astuvad presidendimaastikule kaks suurt mänguloojat, need on meedia ja erakonnad. Nagu karta oli, üritasid mõlemad kehtestada oma reaalsust, mil polnud kehtiva presidendivalimise süsteemiga suuremat pistmist.

Mängiti „Vapraid ja ilusaid“, aga välja tuli midagi muud, vahest „Kõrboja perenaine“.

Meediale oli protsessi alul ilmselgelt savi sellest, et presidendivalimistel on vajalik kahe kolmandiku riigikogu liikmete toetus ja see eeldab peaaegu kõigi parlamendi fraktsioonide kokkulepet. Pigem oodati, et iga erakond sõelub välja oma superkangelase ning avalikku šõud jätkub mitmeks kuuks.

Erakonnadki näitasid kokkuleppimatuse kõrgtaset ja läksid peaaegu kõik oma presidenti tegema. Vaid IRL ja Vabaerakond leppisid kokku ühises erakonnavälises kandidaadis. Valijameestele võis Allar Jõks loota, kuid riigikogus oli piisava hulga lisahäälte saamine ka talle pea võimatu missioon. Reformierakonna lõhenemine kahe erineva kandidaadi vahel pani üldisele alpuse peole krooni pähe.

Siiski tuleb nõustuda, et kandidaadikandidaatide suvised debatid olid sisukad ja huvitavad. Nad tegid läbi paraja kadalipu ja said rahvale lähedaseks. Käituti nii, nagu oleksid Eestis riigipea otsevalimised, ehkki samal ajal teati hästi, et põhiseadus näeb ette hoopis teistsuguse protseduuri.

Küllap taipasid seda ka kõik riigikogus ja valimiskogus end üles seada lasknud kandidaadid, aga liikuvalt karussellilt polnud võimalik maha astuda. Mängiti „Vapraid ja ilusaid“, aga välja tuli midagi muud, vahest „Kõrboja perenaine“.

Riigikogu algvoorudes polnud ühelgi kandidaadil vähimat võimalust valituks saada. Seda mõisteti ja loodeti valimiskogule. Kuid ka võimalus valimiskogu tühjade sedelitega untsu ajada oli algusest saati olemas.

Ehkki hellitati lootust president ära valida, võib takkajärgi öelda, et see poleks õnnestunud ka juhul, kui teise vooru valik polnuks Jõks-Kallas, vaid mõni muu tasavägine kandidaadipaar.

Kõik viis valimiskogu kandidaati ja riigikogus kandideerinud Eiki Nestor olid ettemääratud ohvrid erakonnaegoismi altaril.

Nad kõik võiksid oma esitajatelt küsida: „Kuhu te mu saatsite ja mis on teie vastutus?“ Kuid ega keegi hirmus palju kaotanudki. Algvoorudes ohverdatud kandidaadid said isiklikku tuntust, mis mõne jaoks ehk oligi peamine eesmärk.

Kuna Kersti Kaljulaidil (nagu ka Jüri Luigel!) sellist eesmärki kindlasti ei olnud, pole mõtet küsida, miks ta algusest saati ei kandideerinud ning kuidas tohtis suure töö tegijate eest võidu napsata. Pigem tuleb küsida, miks nii tugeva potentsiaaliga inimene ei ole varem suurde poliitikasse tulnud ning miks sai ta kandidatuur esile kerkida alles siis, kui riigikogul oli tõsiselt vesi ahjus?

Riigikogu teise katse juures kordusid mõned küsimused. Näiteks see, kas pole häbi, kui valimistel on vaid üks kandidaat? Küsimus lähtub otsevalimise eeldusest, mitte põhiseaduses sätestatud nõudest, et valituks osutumiseks on vaja kahe kolmandiku riigikogu liikmete toetust. Seda aga on kahe kandidaadiga raske saavutada ning kolmega praktiliselt võimatu.

Põhiseaduse säte ja mõte ütleb, et presidendivalimine saab riigikogus õnnestuda vaid siis, kui ühe kandidaadi osas saavutatakse laiapõhjaline kokkulepe. See, mida erakonnad varem mitme kuu vältel üritasid, sellist kokkulepet silmas ei pidanud.

Samuti küsitakse, kuidas tohtis teha kokkuleppe vähetuntud kandidaadi peale, jättes varasemates voorudes konkureerinud staarid kõrvale? Paraku aga olid need kandidaadid varasemates riigikogu voorudes saavutanud kõige enam 43 häält (Siim Kallas), mis jäi kaugele maha valituks osutumiseks vajalikust 68 häälest.

Mõistan inimeste hämmingut, sest eelnevalt oli meedia mitme kuu vältel sisendanud just otsevalimisele sarnanevat olukorda, kus niisugusele lahendusele, nagu riigikogus lõpuks leiti, ei olnud kohta.

Mida me sellest kõigest õpime? Seda, et nii meedia kui erakonnad jäid presidendivalimise kirjutatud ja kirjutamata reeglitele alla. Elati mingis ettekujutatud reaalsuses. Ja lõpuks saime me presidendi, kes kõigile kergekaalulistele küsimustele vastab ühe lause ja malbe naeratusega. See on hea.

Nagu ta ütleb, tuleb selles olukorras pall maast üles tõsta ja edasi minna. Tehtud vigu ei maksa liiga palju osatada, kuid õppida võiksime neist palju.

Presidendivalimise korda ei peaks mu meelest väga kritiseerima need, kes kippusid algusest peale valede reeglite järgi mängima.

Ainus vältimatu kitsaskoht on see, et tühjade sedelitega on võimalik nurjata valimiskogu tulemus. Vähemalt teoreetiliselt saab tekkida olukord, kus valimised jäävad riigikogu ja valimiskogu vahele pendeldama ega vii sihile. Tegelikult aga kutsus valimiskogu tulemus erakonnad riigikogus mõistusele ning lõpptulemus polegi halb. Järgmine kord ei pruugi nii hästi minna.

Mida arvata otsevalimistest? Ma ei välistaks sellekohast arutelu, kuid arvan, et see on Eesti demokraatia põhiprobleemide osas pisut eksitav. Presidendi otsevalimine võib pakkuda ühiskonnale palju näilist kaasamist, kuid vähe sisu.

Hoopis olulisem on erakondade tervis, nende toimimine alt üles kujunenud kodanikuühendustena, kes ei laena end lõhki ning kellele riik liiga rohke rahastamisega ei loo kasvuhoonetingimusi. Eesti demokraatia põhiküsimus pole kuidagi seotud presidendi institutsiooniga. Küll aga on see seotud parlamentarismi ja laiemalt erakonnademokraatia nõrkusega.