Piiririigiks olemine on meil olnud sünnist saati selge. Tasub meeles pidada ka Põhjamerest Musta mereni ja sealt edasi Vahemereni kulgevat rindejoont, mis eraldab NATO riike ja Venemaad. Selles on kaks suuremat auku tulenevalt NATOsse mittekuuluvate riikide olemasolust. Väiksem ja väiksemate mänguritega (inglise keeles actor) auk asub põhjas ehk siis Läänemere piirkonnas.

Suurem Musta ja ka Vahemere piirkonnas, kus ka suuri mängijaid rohkem ning just seal käisid ka esimesed tuntukssaanud USA ja NSVL sõjalaevade (12. veebruaril 1988!) ja -lennukite kurikuulsad lähenemised teineteisele. Nüüd lihtsalt mängitakse samu mänge ka Balti akvatooriumis!

Kui veel 2011. aastal alanud sõjategevusele Lähis-Idas lisandus kolm aastat hiljem suur territoriaalne muutus ja uus sõjakolle Musta mere piirkonnas, siis tähendas see ka suurema akna sulgumist (rahumeelseks) musklite demonstratsiooniks. Aga eks relvastust toodetakse ja lihvitakse ikka selleks, et seda aegajalt vastaspoolele näidata. Vaikset ookeani kõrvale jättes on samas siililegi selge, et Musta mere akvatooriumi äralangemise järel (liialt ohtlik!) oli jõudemonstratsioonide ülekandumine Läänemerele loomulik.

Mõistagi tuli NATOl muutunud olukorras omapoolseid samme teha, ent kõik saavad aru, et kasvõi 1000-meheline lisavägi kolme riigi peale on köömes võrreldes sellega, mida Venemaa demonstratiivselt mängu paneb. Pidevalt ja süsteemselt siis, kui käib järjekordne „kuskina mati“ näitamine USAle. (Ajaloos tähendab see Nikita Hruštšovi väljend konkreetset ajavahemikku, mil NSVL näitas USAle hambaid, et siis jälle maha rahuneda).

Sedapuhku algas see aeg 3. oktoobril plutooniumi-ultimaatumi esitamisega USA lahkuvale presidendile Obamale ja läheb täistuuridel edasi kuni 8. novembrini, mil USA valib endale uue presidendi. Pärast seda algab tuuride mahavõtmine, ent on raske ennustada, millal sedapuhku saabub uus ja suurem maharahunemine Venemaa-USA suhetes.

Venemaa jõudemonstratsioonide alustamine ja veel enam nende reklaam on omaette teadus või kunst. Teateid tuleb nii välis- kui kaitseministeeriumist, aga ka meediavahenditest ja näiteks just ajalehest Izvestija (miks sealt?) laekus äsjane kuum teade kolme erineva tuumpäid kandva võiva raketitüübi toomisest Läänemere akvatooriumi. Eks ole – ikka nende tuhande jänki ja muu natolase tasakaalustamiseks!? Naljaga pooleks öeldes ei jää muud üle, kui kuulutada Karlsson rahvuskangelaseks ning lasta teatud välisuudiste ette ja taha tema kuulsat sõnumit.

Kui meie oleme musklite näitamise ja näägutamise/sõimamise kohaks, siis tõeliselt suur poliitika käib samal ajal hoopis mujal. Ent ka aukudega. Arvatavalt pani nii mõnegi välispoliitika pideva jälgija kulme kortsutama Vene kaitseministeeriumi eilne teade, et Aleppos pole juba 7 päeva pommitatud. Kuidas nii, kui etteteatatult lõppes pommitamine 20. oktoobril?! Õige, ent kuna päev varem said kokku Merkel, Hollande, Putin ja Porošenko ning vältimaks midagi-ootamatult-halba, lõpetati pommitamine 48 tundi varem. Täpselt sama seis on olnud teistegi tippkohtumiste ajal elik – mida rohkem (vastaspoolte) tippkohtumisi, seda rohkem rahu!

Igal juhul arvestas paus Aleppo pommitamises (20-22.10) täpselt EL viimase tippkohtumise aega, millele minnes isegi Merkel ja Hollande andsid märku, et Venemaale tuleb kehtestada täiendavad sanktsioonid Süürias toimuvast tulenevalt. Nagu teada, ei kehtestatud midagi ja seda Itaalia peaministri Renzi nõudel. Eelmises kommentaaris mainisin ka UNESCOs eelnenult toimunud hääletust ja Iisraeli rahulolematust Euroopa Liidu enamike valitsuste erapooletu hoiakuga.

Prantsusmaa, Hispaania, Rootsi, Kreeka jt. kõrval valis selle võimaluse ka Itaalia. Minnes Brüsselis Venemaad päästma, tegi Renzi aga Lähis-Idas kannapöörde, nõudes avalikult oma välisministrilt tulevikus samas küsimuses teistsugust hääletust – avaldus, mis pälvis Iisraeli valitsuse avaliku heakskiidu.

Samm, mis koheselt tugevdas Putini-Netanyahu viimaste nädalate intensiivset dialoogi ja rõhutas Obama-Netanyahu kontaktide puudumist. Mida EL liidrite jännijäämine lubatu täitmisega võib aga lõpptulemusena neile endile tähendada, ei tihka täna keegi ennustada.

Täpsustuseks veel niipalju, et 17. oktoobril algas USA koalitsiooni poolt õhust toetatud Iraagi armee ja kurdide pealetung Mosulile. Sündmustesse sekkuks meelsasti ka Türgi, ent USA kaitseministri vahendus ei andnud soovitud tulemust – Iraagi shiiad loobusid Türgi sunnide toetusest. Seis, mis võimaldas ISILi (kalifaadi) meestel korraldada mitu vastuoperatsiooni ja äsjastel teadetel (26.10) on pealetung Mosulile koguni peatatud. Pole juhus, et Venemaa asevälisminister Bogdanov jõudis lubada sedagi, et kui tuleb ametlik palve seaduslikelt valitsustelt, on Venemaa valmis saatma vägesid ka Iraaki ja Süüriasse.

Ülalöeldu vaimus võtkem sedagi avaldust rahulikult, sest jutte sõjast kusagil mujal tasub tõsiselt võtta alates peaministri-presidendi tasemest. Propaganda on propaganda, ent kui sellest aru ei saa, võib enesetunne olla üpris sant.

Sestap – oma kohta kaardil ja naabri võtteid propagandas teades ärgem unustagem Karlssoni! Ent ka mitte valvsust!