Finantsministrina ongi ehk emotsioonitus omal kohal, sest rahaga ümberkäimine on tõsine asi. Praegune ametipost eeldab teistsugust meelelaadi, sest tegu ei ole vabrikute ega suurfarmidega, vaid väikeste inimlaste maailmakodanikeks kasvatamisega. Õpetajad on preisi käsustiili juba ammu ajaloo prügikasti visanud; vabadus ja demokraatia on meid hellemaks muutnud. Meie, õpetajad, püüame kõnetada lapsi hoopis teise tonaalsusega. Tehke seda teiegi, Maris Lauri, kui te õpetajatele sõnumi adresseerite.

Läinud aastal lubasin minister Jürgen Ligile kohtumisel kolki anda, sest ta lisas õpetajate alampalgale üksnes 58 eurot. Ligil läks hästi, ta hülgas meid enne minuga silmast silma kohtumist. Maris Lauri lubas aga uuest aastast õpetajate alampalgale lisada 42 eurot! Mida ma siis nüüd tegema pean? Püüan teda karistada nagu teeksin gümnasistist patustaja puhul: vali noomitus teadetetahvlile ja käitumishindeks „puudulik“!

Minister teatab erapooletul toonil, et (ma tsiteerin) valitsuse eesmärk on viia lähiaastatel õpetajate keskmine palk 120 protsendini riigi keskmisest. Aga siis on ju ministri jutt õpetajate vastsest palgatõusust puhtal kujul vassimine. Mis on Maris Lauri arvates „lähiaastad“? Alles see oli, kui valitsev koalitsioon lubas seda teha aastaks 2019, seega on lubatud tähtajani vaid kaks aastat. Kuidas on unelm võimalik, kui praeguse ministri taktikepi all lõhe õpetajate alampalga ja riigi keskmise vahel üldsegi ei vähene? Kui miski ei vähene, siis ta jääb samaks või hoopis suureneb.

Ministri argument sotsiaalmaksu alandamisest, mis ikkagi vähendavat seda vahet, on ju puhtal kujul hämamine. Maris Lauri ütleb, et üldjuhul eeldatakse, et palgad saavad riigisektoris suureneda ikkagi ümberkorralduste tulemusel ja lisaraha selleks eelarves ei anta. Öelge palun, kes on see eeldatav umbisikuline raha andja? Kas pole siis nii, et valitsuse liikmed istuvad järgmise aasta raha jagamise asjus ühe laua taha ja iga minister laob välja oma prioriteedi, argumendid, mis aga peamine – võitleb selle eest, et koalitsiooni lubadused rahvale oleksid ellu viidud?

Kunagi virutas Peeter Kreitzberg ministrite kabineti istungil rusikaga vastu lauda ja hüüdis ligilähedaselt nii: „Kui te õpetajate palgatõusuks raha ei eralda, saadan teid kõiki potilaadale ja keeldun ametist!“ Kujutan ette Maris Lauri malbet peanoogutust, kui meie Colbert alias Sven Sester juba valmis Exeli-tabeli kõigile ministritele ette laotas. Ah, mis ma räägin, õpetajad olid prioriteet üksnes Kreitzbergile ja Repsile. Aaviksoo, Ossinovski, Ligi jäid selles vallas immuunseks. Maris Laurile lähevad õpetajad korda samavõrd kui praegusel siseministril päästetöötajad. Sellise filosoofia võtan kokku tõdemusega: mida nad kiunuvad, meil on ka inimesi, kes palju vähem teenivad!

Läinud neljapäeval kiitis Sven Sester ETV saates „Kahekõne“ kõiki minsitreid, kes järgmise aasta finantside jagamisel nii mõistvalt ja sõbralikult talle oma dobro andsid.

Esindan humanitaariat, mistõttu võin eksida matemaatikas. Maris Lauri on aga ökonomist. Kuidas peaksin dešifreerima tema järgmist mõtet: Just seetõttu muudeti 2013. aastast õpetajate töötasutoetus sihtotstarbeliseks. Tulemus: 2015. aastaks tõusis õpetajate tegelik palk ligikaudu 36%.

Sellele väitele tahaks küll selgitust. Millega võrreldes need 36% tekkinud on? On see eelmine aasta või 2008. a või ehk hoopis eelmise sajandi lõpuaastatega võrreldes? Valitsuse kangelastegusid võiks ju veel nimetada. Kas pole siis koristaja palk viimase 15 aasta jooksul tõusnud 250%?

Maris Lauri arvab, et õpilaste arvu suurendamine klassis võimaldaks tõsta õpetaja palka. Oleks vaja lihtsalt julgemalt koole liita ja koolibussid käima panna.

Taevas tule appi! Koole on juba nii palju kinni pandud ja liidetud, Tartu linn on „ülipuhaste“ gümnaasiumide ja „ülitugevate“ põhikoolide peale täielikult üle läinud. Sama on tehtud ka Viljandis, Põlvas ja mujalgi. Nüüd peaks ju raha üle jääma, nii et tapab! Kui julgelt te siis koole liita tahate?

Meie aga ootame põnevusega, millal nende uute koolide kõrgetest õpitulemustest kuulda-näha saame?

Meie minister on kurb, et kõikidest hariduskuludest läheb õpetajate palkadeks vaid 40%, samas kui OECD riikides keskmiselt 60%. Minister ei tea, miks see nii on. Mina tean. Üheski Euroopa riigis pole nii suurt haridusbürokraatiat kui meil. Jevgeni Ossinovski oli haridusministriks saades hämmingus, avastades, et tema hallatavas ministeeriumis on 350 töötajat. Sama ministeeriumi allasutuses Innoves on neid kindla peale kaks korda rohkem. Rajaleidja personal ei ole vist väiksem kui ministeeriumil.

Kas Maris Lauri ei võiks ka siin „lihtsalt julgemalt liita“, ministeeriumi Tallinna tagasi tuua ja busse hoopis oma alluvate ametnike jaoks käima panna?