Eesti ja paljude teiste riikide penisonisüsteem rajaneb solidaarsuse põhimõttel. Kõik tööl käivad inimesed panustavad sellesse: tasuvad sotsiaalmaksu, mis arvestatakse nende töötasust maha. Mudel põhineb ühiskondlikul loogikal, kus tööealiseid elanikke on tunduvalt rohkem kui penisoniealisi. Kokkuvõtvalt saab antud süsteem olla jätkusuutlik siis, kui netopanustajaid on oluliselt rohkem kui netosaajaid.

Süsteemil ilmnevad omad kitsaskohad, kuna arenenud ühiskondades – sealhulgas Eestis – on tööealine elanikkond vähenevas trendis ning rahvastiku keskmine vanus tõuseb, mis omakorda tähendab, et meil on aina suurem osakaal inimesi, kes on või hakkavad jõudma pensioniikka.

Sotsiaalkaitseministri välja käidud ettepanek tõsta oluliselt pensioniiga tekitab olukorra, kus netopanustajate hulk kasvaks proportsionaalselt võrreldes netosaajatega, kuna vanusepiiri tõstmisega pensioniealiste arv Eestis väheneks.

Antud tegevus on kahjuks jätkusuutmatu, kuna tervelt elatud eluaastate võrdluses on antud penisoniea alampiir ilmselgelt liiga kõrge. Tegemist on nii-öelda tulekahju kustutava lahendusega, kuid majanduslikult ja inimeste heaolu arvestades on oluliselt mõistlikum tegeleda ennetustööga, mis on efektiivsem ja inimeste reaalseid vajadusi paremini arvestav.

Keskmiselt on tervena elatud aastaid Eesti naistel 57 ja meestel 53 eluaastat. Elukvaliteedi paranemise, parema arstiabi ja terviseteadlikumate eluviisidega antud vanus tõenäoliselt tulevikus tõuseb, kuid kindlasti ei ole keskmiselt tervelt elatud aastad proportsioonis penisoniea tõstmisega 70. eluaastani, mis tähendaks kõrgeimat pensioniea piiri Euroopas.

Mida tuleks siis muuta?

Ennetavate meetmetena pensioniea tõstmise asemel toon välja kaks võimalikku tegevust.
Esiteks peab panustama inimeste tervisekäitumise parendamisse, kui sõnastada eesmärk bürokraatlikult.

Tervisekäitumine on väga lai teema, millest saab omakorda kirjutada palju artikleid, kuid antud kontekstis on oluline inimeste liikumis- ja harrastustegevuste toetamine ning tervist kahjustavate tegevuste vähendamine. Eesotsas siis alkoholi ja tubaka tarvitamise vähendamine ehk riskigruppides ennetus- ja teavitustöö tegemine ning aktsiiside tõstmine, mis analüüside kohaselt mõjub kõige tulemuslikumalt. Selle kõigega valitsus ka tegeleb, kuid siiski on inimeste parem tervis ainult pool lahendusest.

Teise ja olulise muutusena leian, et inimene ise peab senisest enam hakkama vastutama, et tema vanaduspõlv oleks väärikas ja piisava sissetulekuga.

Praegune pensionisüsteem on üles ehitatud teadmisega, et loomulik iive on riikides positiivne. Arenenud ühiskondades on sündimus tunduvalt vähenenud ning positiivse loomuliku iibe saavutamine ülimalt keeruline väljakutse. Lihtsustatult öeldes peab tänane noor arvestama, et demograafiliste muutuste tõttu ei saa meil olema piisavalt palju netopanustajaid, et me suudaksime solidaarsest süsteemi korralikult üleval hoida.

Süsteemi korralikku reformimist takistab paljudes riikides nii-öelda „kadunud põlvkonna“ teke. Need on inimesed, kes enda palgast maksavad tänastele eakatele pensionit, kuid ise pensioniikka jõudes enam antud riikliku pensionit vähemalt eelneval tasemel ei saaks.

Seetõttu ei saa süsteemi reformida ühe suure sammuna, vaid peame pakkuma inimestele võimaluse osaleda ise enda pensioni loomises. Kõige liberaalsem ja inimkesksem võimalus selleks on pensioni ette finantseerimine ehk teisisõnu kogumise ja säästmise suurendamine.

Inimene hakkab juba varakult mõtlema selle peale, millist sissetulekut ta soovib pensionieas saada. Esmatähtis on teha seda järjepidevalt ja kindlas mahus, mis tagab stabiilsuse. Analüütikute sõnul tuleks praegusest palgast säästa 15-20 protsenti, et säilitada oma viimase sissetulekuga võrreldes 70 protsendi suurune sissetulek.

Kuidas uus süsteem töötaks?

Personaalse pensionikogumise mudeli populariseerimiseks peab kaaluma mõtet vabastada töötaja või tööandaja maksed kolmandasse sambasse osaliselt sotsiaalmaksust. Süsteemi veel personaalsemaks tegemise puhul võib kaaluda sotsiaalmaksu muutmist töövõtja kohustuseks, mis tagaks selle, et vähendatud sotsiaalmaksu määrast juurde tulev raha jõuaks otseselt pensioni eelfinantseerimiseks.

Konkreetse numbrini, kui palju võiks sel juhul sotsiaalmaksu langetada, peaksime jõudma läbi analüüside. Muidugi peab riik täiendavaid soodustusi andes seadma ka konkreetsed piirangud antud raha kasutamiseks enne pensionile minekut, et tegemist ei oleks pelgalt maksusoodustusega.

Selline muudatus tähendab sotsiaalmaksulaekumise vähenemist riigieelarvesse, kuid annab tulevikus võimaluse vähendada pensionitele kuluvat summat. Järgemööda kannaksid tulevased põlved ise hoolt enda pensioni finantseerimise eest, tuues süsteemi sisse senisest enam erakapitali.

Antud süsteem tagaks inimese isikliku vastutuse enda pensionipõlve sissetuleku eest, kuid samamoodi hoiaks üleval solidaarset süsteemi, sest inimene maksab suure osa oma sotsiaalmaksust ühisesse kassasse. Eelnevalt kirjeldatud muutus oleks samm liberaalsema pensionisüsteemi poole, kus inimesel on suurem võimalus ja vastutus kindlustada endale tulevikus kõrgem sissetulek.