Mängus „muusikalised toolid” on alati põnev jälgida, kes jääb klaverimängija ootamatult tehtud pausi ajal püsti seisma ja kes enam tooli ei leia. Siiski, kui seda mängu on mängitud viisteist aastat, siis liigutab see küll vaid mängijaid endid, laiema publiku huvi on leige. Täpsemalt olematu, sest Taavi Rõiva lavastatud silmavaatamise etendust riigikogus, milles esitasid pädevaid küsimusi karastatud reformierakondlased, jälgis Delfi otseülekande kõrghetkel 600 inimest. Olgem ausad, publikut ei huvita enam. Isegi kui helitaustaks oleks „Ruja” kunagine hitt „Kes kellega käib”.

Niisiis tõdeme, et osavaim mängur – Reformierakond – on esialgu toolita ega oska oma ilmajäänu seisundiga midagi mõistlikku peale hakata. Mida on halenaljakas sotsiaalmeedias vaadata, kuid mille analüüsimisele päris meedias aega kulutada oleks patt.

Hääletut alistumist ei tulnud. Aga omaaegset „kasvõi üht lasku”, mida soovis Jaan Tõnisson, ka ei mitte. Tuli hoopis Monty Pythonist tuntud väikese vinguva sea hääl. Mille leit-motiiv oli siis crescendo lepingust Keskerakonna ja Ühtse Venemaa partei vahel.

Ma olen kaugel sellest, et pidada seda heaks või tarvilikuks lepinguks. Kirjanik Kivirähk on osutanud tarvidusele leping Hruštšovi eeskujul stalinlikuks liialduseks lugeda. Rahvusvahelistes tuulistes poliitikaoludes oleks see kindlasti korralik samm. Aga sisepoliitiliselt pole tol lepingul paraku mingit olulist tähtsust.

Kui Reformierakonnal kõlbas Savisaare ja Reiljaniga valitsust teha juba 2005. aastal, siis mis moralistid on Rõivas, Ligi ja teised nüüd? Et nemad võivad ja teised mitte?

Kogu käimasoleva paleepöörde imelisus ongi selle tabu murdmine, mis võimaldas Reformierakonnal tantsusaalis partnereid vahetada sama kiiresti kui Taavi Rõivas vahetas sokke, aga teistele rakendus justkui mingi keeld samal tasemel sisepoliitiliseks sigatsemiseks. No näete, enam ei rakendu ja ringmäng võib jätkuda täie hooga.

Peaminister Tsahkna, Ossinovski, Ratas?

Muidugi on paljudel eestlastel isiklikke, religioossevõitu ja sugukondliku algupäraga poliitilisi eelistusi. Toiduahelaist ma ei hakka siinkohal kõnelema.

Seepärast usuvad mõned, et Tsahkna oleks parim peaminister. Mitte seepärast, et nad tõemeeli arvaks, justkui suudaks Margus meie rahvaarvu üleöö kahe miljoni peale viia.

Teiste meelest oleks parim valitsusjuht Jevgeni Ossinovski, ehkki nad tegelikult ei usu tõemeeli, et just tema suudab üleöö lõpu teha tulude jaotamise ebavõrdsusele ja täita haigekassa eelarveaugu.

Kolmandatele näib, et Jüri Ratas oleks rahvakihte ühendav peaminister, mis siis, et nad tegelikult ei usu isegi seda, et Jüri kohati kõmisevavõitu kõnedes leiduks midagigi maailmavaatele sarnanevat või, hoidku taevas, mõni poliitiline idee.

Nad lihtsalt lähtuvad oma toiduahela imperatiividest, aga selle varjamiseks kõlbavad kaunis hästi hüüatused „vasakpööre”, „venemeelne”, „maksurevolutsioon” jne.

Rõiva toiduahel leiab muidugi, et Reformierakonnata saabub mitte ainult Eesti iseolemise lõpp, vaid pigem lausa armageddon ja maailma lõpp.

Uus koalitsioon jääb üürikeseks

Ma lohutaksin kõiki osalisi – ükskõik, kes kellega käima hakkab, kaua ta ei käi. Eesti Vabariigi võime ülal pidada niivõrd arvukat, kuid samas saamatut poliitilist klassi, on ammendunud ning raevukad võitlused autolt löögi saanud kähriku korjuse nokkimiseks ületavad oma mõõtmetelt meie maanteedel vareste ja ronkade vahel toimuva.

Nupukamad analüütikud on osutanud, et see karusell läks pöörlema juba seoses presidendivalimistega. Mille käigus omakorda loodi nii Jüri Adamsi, Liia Hänni kui ka teiste Assamblee liikmete jaoks kurvastav ning ootamatu põhiseaduse tõlgendamise pretsedent. Pretsedent loob uue süsteemi. On küll nõrgavõitu hääli ja lubadusi presidendivalimiste korra muutmiseks, kuid põhiküsimuseni – konsulteerida kodanikega –, see paraku ei vii.

Kahjuks ei jõuta isegi kehtiva korra kosmeetiliste muutusteni. Sestap korraldame 10 aasta pärast taas vägeva ja ameerikaliku presidendikampaania igas viimases kui osariigis ja vallas, kulutame raha, energiat jne ning siis tuleb kokku valimiskogu, kus valituks ei osutu mitte ükski esitatud kandidaat. Mispeale haarab riigikogu spiiker oma telefoniraamatu ja helistab seal leiduvale numbrile, ning ligi 90% parlamendist leiab, et see on parim lahendus.

Muide, ma olen arvamusel, et Kersti Kaljulaidist saabki väga hea president, seda on tõestanud juba tema esimene ametisolemise kuu, kuid mitte keegi ei saa mind veenda teooriaga, et vigane süsteem toodab alati parima lahenduse. Kahjuks on Kersti erand, mitte reegel.

Juhan Parts presidendiks?

Kuna 10 aasta pärast peab riigikogu esimees haarama taas telefoni ja valima Luxembourgi suunakoodiga numbri, et sealt siis Euroopa Kontrollikoja Eesti audiitor presidendiks tuua, osutun enda tahtest sõltumatult ainukeseks inimeseks Eesti Vabariigis, kellel on sõnaõigus järgmise riigipea isiku osas.

Nimelt kuulab europarlamendi eelarvekontrolli komisjon (jah, seesama, millest ma alguses kirjutasin) üle kandidaate kontrollikotta. Taavi Rõivase valitsus on esitanud Eesti kandidaadiks Juhan Partsi.

Loomulikult kaalub komisjon kõiki asjaolusid, kontrollib fakte ja püüab toimida Euroopa Liidu parimates huvides. Kuid lõpuks on otsustusprotsess nagu gladiaatorite võitlus Vanas-Roomas: kui komisjon heaks kiidab, saab Juhan positiivse hinde ning on 10 aasta pärast valmis Kadriorgu kolima.

Kui komisjon otsustab kandidaati mitte heaks kiita, on – vae victis! Ning sellisel juhtumil peaks uus, alles moodustatav valitsus, esitama uue kandidaadi nii kontrollikotta kui ka sealtkaudu Eesti presidendiks.

Mulle tundub, et valitsus on siiani suhtunud kandidaadi valimisse väga vaimuvaeselt, välja käidi ainult üks kandidaat ja teisi võimalikke isegi ei arutatud mitte. Ometi peaks Eesti riigis leiduma ju palju rohkem võimekaid finantsspetsialiste või ametnikke, kes suudaks kontrollikojatööga toime tulla.

Pealegi on europarlamendis võetud suunaks vähemalt kahe kandidaadi vaagimine – iga riik võiks esitada ühe mehe ja ühe naise kandidatuuri. Ning Eesti tulevast presidenti võiks ka ikka mitme seast valida, selmet nomineerida Luxembourgi kaudu.

Kodanike enamuse valitsus tuleb

Ja viimaks ajaloo ilust. Kas pole kaunis, et erakond, mis algatas umbusaldushääletuse (Keskerakond – toim), tõukudes valitsuse otsusest nimetada kontrollikoja (ja sealtkaudu presidendi) kandidaadiks Juhan Parts, unustas algse tõuke ning toetab nüüd hoopiski Jevgeni Ossinovski teoreemi – „ajad on muutunud”?

Minu arvates saame me näha (just sellest küsimusest tõukuvalt) ka kodanike enamuse tahte teostumist, milleks on otse loomulikult Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus. Veel enne korralisi valimisi.