Esiteks pean vajalikuks korrigeerida viimasel ajal käibele lastud väljendit „limonaadimaks“. Seda on kasutanud nii poliitikud kui ka ajakirjandus, mis tekitab eksliku arusaama, nagu räägitaks ainult karastusjookide maksustamisest.

Sotsiaalministeerium on välja öelnud, et maks laieneks lisaks limonaadidele ka mahlajookidele, jogurtijookidele, piimajookidele, spordijookidele, maitsevetele. Kas see puudutab ainult kohalikke tooteid või ka importtooteid, millel on arvestatava osakaal meie poelettidel, seda me veel ei tea.

Tõepoolest, ülekaaluliste inimeste osakaal ühiskonnas on murettekitavalt suur. Sellest tulenevalt on peamise instrumendina otsustatud tõsta osade toodete hindu, et panna inimesi seeläbi vähem magustatud jooke tarbima ning tööstusi toodete suhkrusisaldust vähendama.

Kui aga vaadata eelmisel nädalal Eesti Päevalehes avaldatud uue valitsuse eelarvekava, siis kavandatakse nii 2018., 2019. kui ka 2020. aastal magustatud jookide maksult stabiilselt 24 miljoni eurost tulu. Siit tekib küsimus, et kui eesmärk on vähendada magustatud jookide tarbimist, kuidas siis saab prognoosida igal aastal täpselt sama summa laekumist? Ja mis peaks siis ettevõtteid motiveerima toodete koostist muutma, kui riik on otsustanud tootjatelt ja tarbijatelt igal juhul 24 miljonit igal aastal kätte saada?

Toidu maksustamine ei too tervist

Toiduliit on osalenud viimase kahe aasta jooksul toitumise ja liikumise rohelise raamatu välja töötamise töögrupi töös. Selle aja jooksul on enamik töögrupi liikmetest leidnud kahel korral, et toidumaksude kehtestamine pole mõistlik ega tõhus viis ülekaalulisuse ohjamiseks ühiskonnas. Sellel seisukohal on olnud nii tunnustatud toitumisteadlased kui ka mitmed arstid.

Viimase aasta jooksul oleme töötanud läbi mitmeid uuringuid leidmaks tõendust, kas toidu maksustamine aitab vähendada inimeste kehakaalu ja parandada tervisenäitajaid, kuid me pole tõsiseltvõetavaid uuringuid leidnud. On küll hulgaliselt uuringuid, mis näitavad, et toidu maksustamine aitab vähendada konkreetsete toodete tarbimist. See aga ei tähenda, et inimeste tervisenäitajad oleksid paranenud.

Väga kindlat seost magustatud jookide tarbimise ja ülekaalulisuse ning rasvumise vahel ei ole leitud. See on teada ka ametnikel, kuid miskipärast ignoreeritakse seda järjekindlalt. Näiteks alla 15-aastatest belglastest tarbivad uuringute järgi karastusjooke enam kui kolmandik, ometi on ainult 15 protsenti nendest ülekaalulised.

Samuti tarbitakse Hollandis karastusjooke päevas keskmiselt 632 milliliitrit, rasvumise määr on aga madal – 16,1 protsenti. Samas Kreekas tarbib alla 15-aastastest karastuskooke igapäevaselt 6 protsenti, ometi on lastest ülekaalulisi 35 protsenti.

Inimeste toitumisharjumused ei muutu

Selekteeritud kategooriatele maksu kehtestamisel on väga limiteeritud mõju kaloritele, arvestades kuidas kalorite tarbimine on jaotunud. Hiljutine Readingi Ülikooli uuring näitab, et karastusjoogimaksu kehtestamine vähendaks Inglismaal tarbimist 9 protsenti, kuid kalorite tarbimine väheneks keskmiselt ainult 0,0024 protsenti.

Taanis kehtis suhkrutoodete maks (maiustused, šokolaad, karastusjoogid) alates 1920ndatest, kuid mõju tarbimisharjumustele ning ülekaalulisuse näitajatele puudus. Samas suurenes oluliselt piiriülene kaubandus ja maksustatud tooteid hakati tooma naaberriikidest.

Ühtlasi mindi üle alternatiividele, mis ei vähendanud kuidagi päevast kaloraaži. Ka Euroopa Komisjoni läbi viidud analüüsis on tõdetud, et meil ei ole mingi tõestust selle kohta, et maksud aitaksid inimeste terviseprobleeme lahendada. Samuti ei leia sellele tõestust WHO hiljutisest raportist.

Suhru- ja soola vähendamine ei vaja riiklikku sekkumist

Tööstused on omalt poolt teinud viimastel aastatel väga palju selleks, et toodete koostisosad oleksid tervislikumad ning jätkavad sellega ka edaspidi.

Mitmetel rahvusvahelise taustaga ettevõtetel on lausa grupi tasandil välja töötatud vastutustundliku tootearenduse strateegia suhkru- ja soolasisalduse vähendamiseks. Näiteks A. Le Coq on viimase kolme aasta jooksul vähendanud 3-7 protsendi võrra toodete suhkrusisaldust ja võtnud rohkem kasutusele väikepakendeid.

Põltsamaa Felix on mahlatoodete suhkrusisaldust vähendanud samuti kuni 7 protsenti, köögiviljahoidistes 3-5 protsenti, turule toodi nii soola kui lisatud suhkruta ketšup.

Salvest ei lisa imikutoodetele enam suhkrut, purgisuppides on soolasisaldus viidud 1,6 protsendini, valmistoitudes vähendatud 1 protsendile.

Hiljuti käivitas Valio suhkru vähendamise programmi, mille eesmärk on vähendada jogurtite, kohupiimade ja keefirite tootegruppides lisatud suhkrute hulka. Suhkrutalgute tulemusena on aastaks 2020 nimetatud tooterühmades lisatud suhkru kogus tänasest kuni 30 protsenti väiksem. Samas suunas liigub ka Farmi oma tootearenduses.

Tööstused ei saa aga mõjutada seda, millistes kogustes üht või teist toodet tarbitakse ning kui palju energiat päeva jooksul kulutatakse. Olen oma varasemateski väljaütlemistes rõhutanud, et ühtegi toiduainet ei saa süüdistada ülekaalu tekkimises. Ülekaal ja rasvumine on kompleksne probleem. Oluline on mitmekesine toitumine ning piisav liikumine.

Seega on koalitsioonijuhtide põhjendused pehmelt öeldes küünilised olukorras, kus tegelikult ei prognoositagi olukorra muutumist. Toidu maksustamine toob kaasa täiendava administreerimiskulu, kuid maksutulu kolib nii teiste riikide näitel kui ka meie endi kogemuse põhjal alkoholiaktsiisiga hoopis naaberriikidesse.

Tuhandetele inimestele tööd andvatel tööstustel jääb saamata märkimisväärne osa tulust, mis seab ohtu palju töökohti ning kodumaise toidutootmise jätkusuutlikkuse.

Sotsiaalministeerium on ka ise tõdenud, et kõige tõhusam meetod ülekaalulisuse ohjamisel on esmatasandi nõustamine. See tähendab muidugi, et ka inimene ise oleks motiveeritud oma tervisega tegelema. Ükski maks aga ei suuda panna inimesi oma tervise eest hoolt kandma.