Paraku jäi 9. veebruaril 2012 „Eesti Päevalehes“ pealkirja all „Patiseis Süürias: miks revolutsioon ja vägivald ei lõpe?“ ilmunu sel selgitaval kujul viimaseks, sest ka Eesti ajakirjandus (alates „Diplomaatiast“) ujutati üle välisautorite lugudega sellest, kuidas Süürias revolutsioon kohe-kohe lõpeb ja võidukalt. Täna on siis kindel, et hetkel on võitjaks ikkagi too, keda loodeti ruttu võita.

Täpsuse huvides olgu öeldud, et suurlinnas Aleppos toimuvast ma ilmunud seerias ei jõudnudki kirjutada, sest revolutsioon/kodusõda jõudis sinna alles juulis 2012. Revolutsiooniteooria järgi kinnitas see 17kuuline hilinemine ühe riigi raames vaid tõika, et erinevalt Tuneesiast, Egiptusest, Liibüast ja Jeemenist, kust Assadi kukutamiseks innustust hangiti, polnud Süürias tingimused selleks veel piisavalt küpsenud. Mõistagi ei saanud kedagi keelata riskeerimast, ent tuli arvestada ka sellega, mis tänaseks on sündinud.

Tegelikult seisab Süüria tänagi kõigest poolel teel, kusjuures nii ühelt kui teiselt poolt antud propagandistlik pilt ei anna tegelikkust täpselt edasi. See aga teeb raskeks mõistmise, kuidas asjad võivad edasi minna. Teiseks suurprobleemiks on asjaolu, et kohe-kohe tulevad mängu täiesti uued tegijad (ingl. k. actors), kes pole oma kaarte avanud, ent kellede puhul on selge, et nende poliitika piirkonnas ja Süürias saab olema midagi muud, kui tänane.

Otse öeldes – on tark hakata tasapisi nii mõnestki tänasest karmist ja emotsionaalsest hinnangust vaikselt taanduma.

Esimesena märgiks ära Donald Trumpi asumise USA presidendi kohale. Nagu teada, langes 25. novembril Raqqa lähistel esimene USA sõdur (venelasi on ametlikult hukkunud 41), mis kinnitab nende konfliktipooleks jäämist lõpuni. Trumpi äsjastest avaldustest Süüria osas (unustagem ära tema valimiskampaania-aegne lahmimine!) on kõige selgem „julgeolekutsoonide“ (safe zones) loomine. Ehk just see sama vastasleeri relvis võitlejate ja nende perekondade evakueerimine Ida-Aleppost Idlibi provintsi, mis praegu käsil. Asi, mida venelased veel suvel tegid mõnesid Damaskuse eeslinnu puhastades. Miks seda tehakse? Vältimaks vägivalda, mida on põhjustanud väljast alanud ja 14 aastat kestnud shiiade sildistamine ja nende vastandamine sunnidele.

Pikk viha jagab kannatusi kõigile ja kõikjal. Vägivalla vältimise uskujatele olgu meenutatud, et seda ei suudetud teha isegi mitte Euroopas – Srebrenicas (Bosnia-Herzegovina) kardeti juulis 1995 ÜROd esindava Hollandi pataljoni löögi alla sattumist, see viidi mujale ja järgnes 8000 nõrgema mahalöömine..

Tasub mäletada sedagi, et neid julgeolekutsoone loodi veel 1980ndate lõpul, kui külma sõja lõpetamise teele asunud Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov alustasid kuumade ehk siis kodusõdade lõpetamist Ladina-Ameerikas ja Aafrikas.

Ehk siis esimese sammuna lepiti kokku tsoonides, kuhu vaenujalal olevad pooled võisid oma elu pärast kartmata ümber asuda, et pärast üldist maharahunemist alustada samm-sammult lülitumist seaduste järgi käivasse tsiviilellu. Mõistagi tähendab säärane lahendus paljude kuritegude andestamist/unustamist ja et seda on raske aktsepteerida, näitas hiljutine rahvahääletus Kolumbias, kus lükati, tõsi napilt tagasi kodusõja lõpetamise kokkulepe – vastuhääletajad polnud nõus ei amnestiaga ega vastaspoolele endaga võrdsete poliitiliste õiguste andmisega. Nagu teada, tõi see Kolumbia presidendi algatus talle Nobeli rahupreemia ja lepe siiski jõustati parlamendi mõlema koja otsustega.

Praegust seisu Süürias hinnates pole sugugi välistatud, et seal ei korduks Nicaragua stsenaarium. Asi selles, et sealne USA-NSVL julgeolekutsoonide kokkulepe oli tegelikult esimene sõlmitavatest ja sellele andis Moskva-poolse dobroo Gorbatšovi usaldusisik, NSVL suursaadik Vaino Väljas. Paraku oli vaen nii suur, et esimest kokkulepet ikkagi rikuti ja Nicaragua armee tegi maatasa ühe tsooni naaberriigiski, ent sõlmiti uued kokkulepped, riik rahunes maha ja valis äsja Väljase partneri taas presidendiks. Teisisõnu – ka Süürias tuleb olla valmis korduvateks ja korduvateks kokkulepeteks.

Teiseks ei maksa unustada, et uue aasta algul muutub kardinaalselt ka Euroopa Liidu nägu ja juttgi!. Pean silmas võimuvahetust Euroopa parlamendis. Teadu on selle kaks suurparteid, kes vaid koos moodustavad enamuse, 2004. astast valitsenud kambana – sotsid on pool aega võimukohtadel ja siis annavad need üle konservatiividele. Sots on teadu ka Prantsuse president Hollande ja konservatiiv Saksamaa kantsler Merkel.

Vigu välispoliitikas on teinud mõlemad, ent kui Merkel ikkagi püsib pinnal, siis 2012 ametisse saanud Hollande’i on algusest peale alla käinud ja tema Araabia suunaline poliitika on olnud üks arusaamatuste rida. Mis teha, kui püütakse oma suurusest suurem olla – kui eelmisel presidendil Sarkozyl oli plaan Tuneesia revolutsioon langevarjuritega maha suruda, siis Hollande jäi kohe vahele valmisolekuga pommitada Süüriat hetkel (august 2013), kui Obama läks üle diplomaatiale.

Septembris 2015, kui Moskva saatis lennukid Süüriasse, oli Pariis kärme nende liitlaseks asuma, ent kupatas seejärel oma lennukikandja sama kiirelt USA käsutusse. Jaanuaris 2016 tuli aga Hollande välja plaaniga korraldada uus Lähis-Ida konverents „kahe riigi loomiseks Palestiinas“, mida üritati mais-juunis, siis lepiti kokku novembriks-detsembriks ja sealt lükati ettevõtmine juba jaanuari 2017. Selle asemel orienteeriti kähku ümber Süüriale, Pariis hakkas seda teemat vedama ÜROs, võttis üle hulga aja taas kokku just prantslaste algatatud „Süüria sõprade grupp“ ja tuleb sedastada, et võimas propagandavalang Assadi ja Venemaa ning Iraani pihta seotult võitlustega Aleppos on vähemalt Euroopas tuntavalt Hollande’i toode.

Mõistagi on raske vaidlustada Aleppos toimunu nimetamist sõjakuriteoks, genotsiidiks, ka holocaustiks. Ent – on’s Mosulis, Liibüas, Jeemenis toimuv midagi leebemat?! Peamine on aga selles, et kui Süürias tahetakse asju vähegi rahumeelselt edasi ajada ja lahenduse pole pürgida, siis tuleb ikkagi kaasata kõik osapooled. Kaasa arvatud sõjakurjategijaks, genotsiidi korraldajaks jne. kuulutatud Bashar Al-Assad.

Tasub teada, et Europarlamendi viimasel tööpäeval kogunes ka Euroopa Rahvapartei ladvik ehk need, kes hakkavad jaanuaris parlamendi tööd juhtima. Tsiteeriks Prantsuse parempoolsete juhti ja ühtaegu nende kandidaati märtsis 2017 toimuvatel presidendivalimistel Francois Filloni, kes ütles selgelt, et „tuleb leppida ka sõjakurjategijate osalemisega Süüria konflikti lahendamises“. Kuna retoorika muutus on ette teada, on aeg hakata kõike kainelt, igakülgselt ja pragmaatiliselt vaagima.