Eesti elu refrään 2017. aastal on kõik ELi eesistumisega seonduv, rahvusvaheline tähelepanu ning Eesti senisest suurem vastutus Euroopa ja välispoliitikas.

Eesistumise teemade tähtsus jätab varju paljud olulised kohaliku tähtsusega küsimused, sest kõigele lihtsalt ei jagu tähelepanu. Samas asetab Euroopa poliitika koduõuele jõudmine nii presidendi, valitsuse liikmed kui ka ministeeriumid ja ametkonnad nii kohaliku kui ka rahvusvahelise meedia fookusesse senisest hoopis väljavalgustatumalt.

Õhus on küsimus Eesti suutlikkusest kõigi eesistumisega seonduvate hakkamasaamisel. Samavõrra kõrged ootused on eesistumise positiivseks realiseerimiseks riigi poliitika, majanduse ja inimkapitali osas. Meie ettevõtetel on oskusliku tegutsemise korral võimalik ammutada suuremat tähelepanu ja tuntust ning suurendada ka eesistumise järgset huvi Eestiga seonduva suhtes.

Et ei jääks välismeedias häbisse

Olulisem kui ükski kaup või teenus saab olema väärtusruum, millega Eesti defineerib ennast ja Euroopat. Oluliste, Euroopa konkurentsivõimet ja kestlikkust puudutavate teemade sõnastamine, ülalhoidmine ja suunamine annab mitmetele Eesti poliitikutele võimaluse rahvusvaheliselt silma paista või siis ka silmapaistvalt varju jääda. Tõelähedasemates tulevikuvaadetes aga peame hoopis kõik hinge kinni pidama, et mõni Eesti poliitik või ametikandja ennast vastutusrikkal hetkel rahvusvahelise meedia pilkude all ei häbistaks.

Kui muidu oleks tegemist kohalike valimiste ja Eesti 100. juubelisünnipäevaks valmistumise aastaga, siis nüüd on eesistumise tõttu oht kohalikel valimistel avaliku arvamuse teemade ringist sootuks välja jääda. Niikuinii ei ole kohalikel valimistel üleriigilist peateemat peale peibutuspartide küsimuse. Igas omavalitsuse kujuneb oma peateema või konflikt. Kokkuvõttes on kommunaalküsimustes erakondlikku valikut päris raske teha ning tegelikult kujuneb määravaks küsimus usaldusest.

Pealinna valimiste peateemaks asetub selgelt väärtuskonflikt. Mis muu võiks see Tallinna suur teema võimult tagandatud eelmise linnapea foonil olla? Iseasi, kas selle jõuab ja tahab püsti panna Keskerakond ise või teeb seda ootuspäraselt opositsioon. Lõppeva aasta võimuvahetuse järel on suur hulk Reformierakonna poliitbüroost nii alakoormatud kui ka võimunäljane ning kindlasti valmis ise suure vastandaja rolli kandma. Kui Keskerakonna esimeheks saanud Jüri Ratas ei kasuta ise võimalust, siis võib valimispäeva õhtuks selguda, et läinud on nii vene kui ka eesti valijad.

Huviga vaadatakse nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna uute juhtide hoiakuid ja oodatakse põnevusega, kas nad kehtestavad senisest erineva väärtusruumi. Mõlemal juhul peab see aasta selgitama, kas ja milliseid hinnanguid annavad nad oma partei minevikus aset leidnud tegudele. Mõlemal erakonnal on suured võimalused, mittesuhestumist valides võib kumbagi tabada stagnatsiooni jätkumine uues kuues.

Kohalikud valimised - valitsuse usaldushääletus

Omavalitsuste liitmise järgsed kohalikud valimised on varasemast enam kujunemas valitsuse usaldushääletuseks ning annavad avaliku arvamuse uuringuks hindamatu materjali. Suuremas osas omavalitsustest oli liitumine väljastpoolt algatatud protsess, mille osas on kohalikel hulk vastakaid tundeid, mis võivad väljenduda nii hääletavas kui ka valimistest kõrvale hoidvas käitumisjoonises. Kui omavalitsuste liitumine on toonud suurema võõrandumise võimust, siis peegeldab seda senisest veel väiksem kohalikest valimistest osavõtt. Kui inimesed massiliselt liitumise järgset kohalikku omavalitsust valima ei tule ja seda enam omaks ei pea, on see märk ka riigivalitsuse võõrandumise kohta.

Omamoodi lakmustestiks poliitikute ja rahva suhetest kujuneb lõppevat aastat saatnud presidendikandidaatide Eesti-tuuri mõju erakondade poliitikale. Üle Eesti paljude inimestega kohtunud presidendikandidaadid kuulasid kampaania käigus ära suure hulga kohalike elanike muresid ning näitasid neile kaasaelamist. On huvitav jälgida, kas erakondadega tihedalt seotud kandidaatidelt tuleb väärtuslikku sisendit nende erakondade valimisplatvormidesse. Ehk siis on üks tõehetki ühesuunalisest või kahesuunalisest infovoo toimimisest olukorras, kus poliitik kohtub rahvaga.

Kersti Kaljulaidi esimesel täisaastal presidendina saame aimu uutest formaatidest ja väärtusruumist, mida president traditsioonide uuendamise ja värskendamise käigus sisse seab. Samuti hakkame nägema tema positsiooni kujunemist Euroopa poliitikamaastikul, mis senisest enam meile koju kätte tuleb.

Tõejärgne ajastu, millest meil lõppeval aastal nii palju räägiti, ei tähista tegelikkuses tõe surma. Täpsemalt öeldes räägitakse tõest sõltumatust inforuumist. Meediumide segmenteerumise, sotsiaalmeediakanalite suurema kasutuse ja autoriteetide vähenemisega ühiskonnas kaasneb suur hulk kohustusi, mida eliit enda peab võtma.

On paljus just meediakanalite valiku küsimus, kas olla tõene, lähedane ja oluline suunanäitaja. Nii nagu inimesed vajavad vahest ilusaid valesid, vajavad nad enamasti usaldusväärseid allikaid, tõde ja õiglust. Just laialdaselt leviv kontseptsioon mingist tõejärgsusest, on ühiskonna vaatepunktist olulisim väljakutse. Kohe, kui midagi päriselt tähtsalt juhtub, on tõde ülim kriteerium.