Olgugi Eesti väga hõredalt asustatud, uute tuuleparkide rajamiseks kättesaadavat maad napib siin ikka. Lisame sellele sügisel uuesti riigikogu menetlusse jõudnud elektrituruseaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk on piirata taastuva energia toetusi, ja ongi olukord küps tüliks, millest kirjutas eilne Eesti Päevaleht: riik ja Eesti Energia eratootjatega vastamisi Tootsi turbarabas oleva 4000-hektarilise maatüki pärast.

Kui maatükk eraldataksegi Eesti Energiale, nagu valitsus eelmise aasta lõpus otsustas, saab ta sinna rajada võimsa tuulepargi. Ilmselt suudab ettevõte selle käiku anda enne 2020. aasta algust, mille riik kavatseb praeguse seisuga seada tuuleenergeetika toetusskeemi muutmise tähtajaks. Enne seda tähtaega käiku antud tuulejaamad saavad kindla toetusmäära alusel 12 aastat toetust, aga hiljem lisanduvatele tuulejaamadele hakatakse toetust maksma vähempakkumise põhimõttel.

Tarbijatel on isu täis suurest taastuva energia tasust, mis tänavu on juba 1,25 senti kilovatt-tunni kohta.

Tõenäoliselt kujuneks Tootsi turbarabasse rajatav tuulepark Eesti Energiale kasulikuks. Aga kasulikuks võib see kujuneda ka elektritarbijale, sest praegu kehtiva seaduse järgi tohib tuuleenergia toetust maksta kokku kuni 600 GWh-le elektrienergiale aastas. Kui nimetatud kogus saab enne aasta lõppu täis (ja Tootsi tuulepargiga kindlasti saab), siis tuleb tootjatel seda ületav elekter müüa subsiidiumita või tuulikud seisma panna. Kui aga eratootjatel õnnestub valitsuse ja Eesti Energia plaan peatada, siis ükski teine tootja sinna enne 2020. aastat ilmselt tuuleparki rajada ei suuda. Ei ole ka välistatud, et ühe või teise poole lobistidel õnnestub muutmisel olevas seaduses tähtaega, koguseid või mingeid muid tingimusi nõnda painutada, et varasemad arvestused enam paika ei pea.

Nii et segane lugu. Kahjuks ei konkureerita tänapäeva energeetikas ainult selles, kes toodab elektrit odavamalt ja puhtamalt, vaid selleski, kes orienteerub paremini õigusaktide rägastikus ja suudab seadusandjaid rohkem mõjutada. Tuuleenergeetikute senist lobitööd võib küllalt edukaks pidada, sest toetuste jagamise skeemi on riik püüdnud viljatult muuta juba aastaid. Seetõttu ei peaks eratootjad imestama, kui nende praegune võitlus Eesti Energiaga avalikkuses suuremat sümpaatiat ei ärata. On küll õige, et riik ei peaks oma firmale eratootjate ees eelistingimusi looma, aga samal ajal on tarbijatel isu täis ka suurest taastuva energia tasust, mis on sel aastal juba 1,04 senti (käibemaksuga 1,25 senti) kilovatt-tunni kohta.