Psühhiaatrid, kes andsid loa mõne minutiga, tegid lihtsalt oma tööd lohakalt. Võib ju väita, et professionaal tunneb ühe silmapilguga ära, kas inimene on vaimselt terve või mitte, aga see on udujutt. Nii võib ehk välja filtreerida ainult kõige ilmsemad juhtumid. Kuid vaimne häire ja näiteks luululine käitumine võib olla peidus ja sugugi mitte nii kiiresti avalduda. Inimese seisundi hindamiseks kasutatakse põhjalikke intervjuusid ja küsimustikke, milleks spetsialistide hinnangul kulub ligi tund aega. Vastasel juhul võib ju kogu psühhiaatria mõttetuks tunnistada.

On Eesti õnn, et relvarünnakud on olnud pigem haruldased, kuid tegutseda tuleb nõnda, et see nii jääkski.

Psühhiaatri kontroll peab olema sisuline, sest psühhiaater toimib julgeoleku eest kaasvastutajana. On Eesti õnn, et relvarünnakud on olnud pigem haruldased, kuid tegutseda tuleb nõnda, et see nii jääkski. Ka üks rünnak on liiga palju ja üksainus vaimselt ebastabiilne relvastatud inimene võib põhjustada soovimatuid tagajärgi. Nii nagu relvaeksam tehakse väga reglementeeritud tingimustes, peab ka iga tervisetõendi väljastaja korraldama põhjaliku vestluse. Ka patsiendi varasem terviselugu peab olema kättesaadav, sest tulirelv tähendab julgeolekuküsimusi, mille puhul delikaatsete isikuandmetega tutvumine on õigustatud.

2015. aasta lõpus puhkes nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt arutelu selle üle, missugused relvad peaksid ühiskonna turvalisuse seisukohast lubatud olema ja kui mitu relva võiks inimesel olla. Tulirelv on alati seotud riskiga ja selle kasutamine peab olema rangelt reguleeritud, kuid vabas ühiskonnas on relvadel ka oma koht. Neid kasutatakse nii enesekaitseks, spordiks kui ka jahiks. Ja mis seal salata: riigis, kus kodanikel on õigus agressiooni korral vastupanu osutada, on ka tsiviilrelvadel riigikaitsetähtsus. Kuid peale tehniliste näitajate – mis kaliibri või kui suure salvega relv võib olla kättesaadav – on esmatähtis kindlustunne, et selle relva kasutaja on terve.