Julgen arvata, et antud seik tulenes Trumpis kogunenud vimmast ajakirjanike vastu. Kui nood andsid hõigetega „Shake hands“ märku, et peaks järgnema traditsiooniline käepigistus, ei teinud Trump nimme väljagi. Elik – teie mind ei kamanda!

Muu oli eeldatav – Trump arvustas avalikult Merkeli immigrantide massvastuvõtmist („see ruineerib majanduse“) ja kuulutas, et eelistab vabakaubandusele ausat kaubandust (sõnademäng free trade ja fair trade). Mõistagi ei hakatud esmakohtumisel klaarima seda, mida tuleks ümber teha juba valminud USA-EL kaubanduskokkuleppes, ent mõlemad liidrid avaldasid veendumust, et lahendus leitakse.

Ka NATO jätkumise osas oldi ühel meelel ja Merkelilt ei kostnud mingeid vastuväiteid, kui Trump tuletas meelde vajadust, et kõik selle liikmed täidaksid endale võetud finantskohustused.

Mõistagi oli tegu lääne maailma kahe võimsaima riigi liidrite kohtumisega, ent kõiki teisi huvitas eeskätt see, mida esmakohtumise järel öeldakse nende kriiside kohta, milles kummalgi kuulub juhtroll. Saksamaa vedada on teadu Ukraina kriis, mis tänu nõudele – täitkem täies ulatuses Minski kokkulepped – tähendab tegelikult ka Venemaa hoidmist teispool ust. Saavad lepped täidetud, avaneb uks. Pole siis ka ime, mida kõike enne Merkeli-Trumpi kokkusaamist Donbassis, Kiievis ja ka Moskvas ära ei tehtud. Ikka olukorra veelgi dramaatilisemaks muutmiseks – sõjategevuse kasv, kahe „rahvavabariigi“ passide tunnustamine Moskva poolt, seal asuva Ukraina omandi rekvireerimine, täisblokaadi kehtestamine Donbassile, Venemaaga ühinemiseks vajaliku „rahvahääletuse“ korraldamise lubamine jne jne.

Merkel lubas Ukraina osas teatud pööret

Ukraina osas teatas Merkel pärast kohtumist, et loodab lähinädalatel teatud pööret. Miks ja mis selle taga on, jäi mõistagi täpsustamata. Kuna Trump tuleb maikuu lõpul Euroopasse, siis hetkel oodatakse USAlt uut sõnumit ja tegevust Lähis-Idas. Piirkonnas, kus siiani on asjatult kulutatud 6 miljardit dollarit, nagu Trump tõdes oma kõnes kongressile. Fakt on see, et Trumpi valitsus ongi vaikselt alustanud uut suurt poliitikat antud piirkonnas ja paistab, et tal on selleks ka paras Kremli toetus olemas.

Alustakski ühest huvitavast Moskva-poolsest käigust, millega pandi avalik ja ametlik punkt kampaaniale „Mida Vene diplomaadid ütlesid Trumpi valimismeeskonnale?“ Esmaspäeval (13.03) USA-s näidatud filmis tõdes Venemaa suursaadik USAs Sergei Kisljak, et ei arutanud kellegagi presidendivalimisi (Venemaal tehti see sõnum avalikuks laupäeval). Selgituseks tasub seda käiku kõrvutada Mailis Repsi skandaaliga, kus kõik muutus ühemõtteliseks siis, kui teine pool ehk siis „Sputnik“ avaldas kogu lindistuse. USAs aga olid süüdistused ühepoolsed ja jäävadki nendeks Kremli vaikimise tõttu. Muidugi mõtleb Moskva laiemalt kui rahuliku töökliima tagamine Trumpile – 7. märtsil tuvastati, et kalifaadi meestest vabastatud Manjibi linnakeses sõidavad ringi nii USA kui Vene lippe kandvad soomukid. Teisisõnu leidis kinnitust kahe suurjõu praktilise koostöö algus Süürias (mida kinnitas ka USA ebaõnnestunud õhurünnak külalis- ehk siis Aleppo piirkonnas). Tasub lisada, et Venemaa on Süürias seni alati toetanud kurde ja Manjibi linna teise poole (NB – kokkulepe!) USA juhitud koalitsiooni poolt vabastanud jõud on ka poolenisti kurdide omad. Ehk siis ka Vene+USA vs. Türgi!

Veel tähelepanuväärsemaks läks aga asi eile, kui Iisraeli Moskva suursaadik kutsuti välja Vene välisministeeriumi, arutamaks olukorda Süürias. Pretsedenditu käik, millele eelmist annab meelde tuletada! Väljakutsele teatavasti eelnes Iisraeli uus õhurünnak Damaskuse lähedal asuvatele sihtmärkidele. Iisraelil on selleks oma tõlgendus, ent ülejäänud küsivad nii: „Kas see soodustab kalifaadi, An-Nusra jt. vastast võitlust?“

Ülejäänute osas tasuks mäletada, et Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu polnud selgelt rahul 15. veebruaril Valges Majas toimunud kõnelustega, sest ilmnes, et Trumpi valimiste-eelsed säutsud ei kehti. 9. märtsil oli Netanyahu juba Kremlis, ent sealt anti koguni avalikult teada, kuidas Putin katkestas Netanyahu küsitavate ajalooliste paralleelide tegemise ja pakkus talle tänaste probleemide arutamist. 10. märtsil aga helistas Trump Palestiina administratsiooni juhile Mahmud Abbasile ja kutsus ta külla.

Esmaspäeval saabus Iisraeli-Palestiina aladele Trumpi eriesindaja Lähis-Idas Jason Greenblatt, kes kohtus kahel korral Netanyahuga, käis vahepeal Abbasi ja Jordaania kuninga Abdullahi juures (viimase välisminister helistas pärast seda Sergei Lavrovile) ja poolametlike teadete kohaselt algavad veel märtsikuu lõpul Jordaanias uued kõnelused Iisraeli ja Palestiina vahel. Eelmised katkesid mäletatavasti 2014. aastal.

Uued kokkulepped võimalikud vaid USA ja Venemaa ühissammudena

Mainitud toimetamiste loogika on lihtne – Süürias on raske luua uut stabiilsust, kui ümbrus on jätkuvalt ebastabiilne ja nii Süürias kui ka Iisraelis-Palestiinas on uued kokkulepped võimalikud vaid USA ja Venemaa ühissammudena. Tegutsetakse perspektiivitundega. Pole juhus, et enne Netanyahu viimast Moskvasse saabumist jõudis sinna ka Iisraeli opositsiooni juht Isaac Herzog, kellega Jeruusalemmas kohtus ka Greenblatt. Suurjõudude liidrite ühes suunas mõtlemise rõhutamiseks meenutaks sedagi, et vahetult enne Netanyahu USA visiiti tühistas Merkel oma riigivisiidi Iisraeli ja käis paar nädalat hiljem Egiptuses.

Süürias ja Iisraelis-Palestiinas toimetamise kõrval jõudis Kreml lõppeval nädalal avaldada ka rahutust selle üle, et Trump ei kiirusta kohtuma Putiniga. Tegu oli avaldusega avalduse pärast, sest järgnes oodatav – USA kinnitus, et ei tunnusta Krimmi vallutamist ja ootab venitamise lõpetamist Donbassis. Moskva rahulolematuse avalduse peapõhjuseks on juba välja kuulutatud Hiina liidri XI Jinpingi sõit USAsse aprilli algul, kusjuures Trump võtab teda vastu oma puhkeresidentsis Floridas. Sõit, mida valmistab ette just täna Pekingisse saabunud USA riigisekretär Rex Tillerson. Paistab nii, et USA ja Venemaa suhetes saab taas määravaks Hiina kaardi väljamängimine, nagu see sündis 1971-1972. aaastal. President Nixon käis nimelt enne Pekingis ja tuli pärast seda Moskvasse.