Tänasest Eesti Päevalehest saate lugeda meie ajakirjanike intervjuusid ja reportaaži Rootsist. Need näitavad, et meie ülemerenaabri läbikukkumisest rääkida oleks liialdus, aga sealt leiab ka hoiatavaid õppetunde ja kogemusi.

Selge see, et tegemist pole enam samasuguse Rootsiga nagu Astrid Lindgreni lasteraamatutes. Ent sisserändajate osakaal Rootsi rahvastikus on endiselt väiksem, kui oli näiteks Eestis nõukogude aja lõpus. Ja Eesti jäi tol ajal kõigest hoolimata ikkagi Eestiks. Järelikult pole meil vaja muretseda Rootsi pärast, kes saab oma sisserändepoliitikat suuresti ise kujundada. Sealse vastuvõtutempo kohta kehtib muidugi klausel „Ärge seda Eestis järele tehke”, sest Rootsi on kaugetest maadest pärit põgenike vastuvõtmist juba mitu aastakümmet praktiseerinud, aga Eesti kogemus on nullilähedane.

Riigi üldine õhemaks lihvimine on soosinud piirkondade teket, kus riigiga konkureerivad võimu pärast kurjategijate jõugud.

Ja pikast kogemusest hoolimata on ka Rootsis välja kujunenud piirkondi, kus riigiga konkureerivad võimu pärast kurjategijate jõugud. Probleem võib olla tekkinud mitte niivõrd sisserände, kuivõrd üldise riigi õhemaks lihvimise tõttu. Näiteks kurja kuulsuse omandanud Stockholmi linnaosas Rinkebys pandi politseijaoskond 2014. aastal kinni ja politsei hakkas väljakutsetele sõitma naaberlinnaosast Solnast. See oli märk riigi taandumisest, mida tõttasid ära kasutama Rinkeby noorukid.

Rinkeby kogemusele võiks mõelda ka Eesti haldus- ja riigireformi tehes. Excelis võib politsei ja päästjate suurematesse keskustesse koondamine paista raha säästva ettevõtmisena, kuid teisalt kannab see piirkonna hülgamise sõnumit ja võib vallandada soovimatud arengud.

Rootsi getodes on kuritegevuse iseloom muutunud n-ö ebarootsipärasemaks. Samal ajal on kuritegevuse üldine tase väiksem kui näiteks Eestis – kõik on suhteline. Majandus- ja heaolunäitajate poolest pole Rootsis praegu samuti midagi katastroofilist lahti. Paljude asjade pärast võime rootslasi endiselt kadestada.