„Sa väike ära vajunud närbund kukk jää auto alla ja siis suru endale sõrm pe**e,” kirjutab kodanik Kristo K. päise päeva ajal avalikus Facebooki kommentaariumis. „Ära kaaguta, ole vait!” sajatab poliitik Jürgen L. telesaate otse-eetris oma naiskolleegile. „Topi oma Vao neeger endale urruauku!” ütleb kodanik Reigo V. läkituses ühiskonnaaktivistile. Need tsitaadid pole välja kaevatud anonüümsete netikommentaariumite sügavustest, vaid need pärinevad Eesti igapäevaelust. Need on ainult üksikud vihapursked paljudest, mida näeb meid ümbritsevas avalikus ruumis liiga sageli. Seejuures pudenevad ebaviisakaid sõnad pealtnäha täiesti tavaliste ja korralike Eesti inimeste suust. Viimastelt sotsiaalmeediasse postitatud piltidelt näeme näiteks, kuidas esimesena nimetatud roppsuu rõõmsalt koos naise ja lastega palmi all puhkab. Teine ütleja kuulub teatavasti Eesti poliitilise eliidi hulka.

Elame ajal, kus igal aastal kogeb lähisuhtevägivalda umbes 40 000 Eesti naist. Eesti koolilapsed on küll õppeedukuselt maailma esirinnas, ent esimesed ka nendes pingerivides, mis mõõdavad õpilaste stressitaset. Eestis on koolikiusu aasta jooksul tunda saanud umbes viiendik 5.–9. klasside õpilasi. Need on tõsised märgid, mis näitavad, et meil tuleb tegutseda selle nimel, et eeskujud – nii avalikus ruumis kui ka perekondade sees – ei jätaks nooremale generatsioonile muljet, et ülbitsemine, labasus ja oma pingete muul moel väljaelamine on normaalne.

Eeskujud tulevad kõige lähemalt