Mul on heameel, et diskussioon on muutumas sisulisemaks ning esile on hakatud tooma konkreetseid ideid ja ettepanekuid. Kahjuks varjutavad neid endiselt vastandumine ja demagoogia.

Keskerakonna ja tegelikult kogu valitsuse soov on, et Eestis oleks sisukas ja konstruktiivne opositsioon, kelle mõtteid ja algatusi tõepoolest tasub jälgida, kuulata ja miks mitte ka ühiselt ellu viia.

Eesti on liialt väike, et me saaksime mõelda vaid parteiliini pidi. Me nägime, kuhu viis selline mõtlemine Eesti Reformierakonna pikal valitsemise ajal, ning uus koalitsioon on algusest peale sõnanud, et enam ei kehti mantra „meie teame kõige paremini“.

Seda kurvem on vaadata, kuidas püütakse endiselt ainult vastanduda ja silte kleepida, samal ajal unustades reaalseid ideid välja pakkuda. Lahendusi, mis Eesti majandust edasi viiks, aga ei kuule. Konkreetsetest numbritest rääkimata.

Sama häda on ka poliitiku kiidetud EKRE möödunud riigikogu valimiste platvormiga – üldsõnalisi mõtteid leiab, kuid konkreetsust väga mitte.

Kahjuks kumab kolleegi vastustest selgelt läbi Eesti poliitika ajaloo vähene tundmine. On üsna narr väita, et Keskerakond viib valitsuses ellu EKRE väljakäidud ideid, eesotsas kaubalaevade Eesti lipu alla toomise ning põllumeeste üleminekutoetusega, sest need olid ju EKRE 2015. aasta valimisprogrammis. Ka Keskerakonna programmis olid antud ideed 2015. aastal sees. Veelgi parem, antud mõtted olid ka 2011. aasta valimisplatvormis.

Näiteks 2011. aasta programmis seisis laevade kohta järgmiselt: „Käivitame laevanduse arengu toetamiseks ja laevastiku konkurentsivõime tõstmiseks Euroopa Liidu regulatsioonidele vastava toetussüsteemi. Eesti laevad Eesti lipu alla!“

Ning põllumeeste üleminekutoetuste kohta kirjutati nii: „Põllumajandustootmise järjepidevuse, saaduste hea kvaliteedi ja põllumajandustootjate konkurentsivõime tagamiseks näha 2012. aasta riigieelarves ette Euroopa Liidu lubatud siseriikliku lisamakse (top-up) täies mahus väljamaksmine.“

Kõik elluviidavad asjad on ilusti olemas, tuleb lihtsalt veidi vaeva näha. Samas pole Eesti seisukohast muidugi oluline, kes ja millal idee välja käis, vaid kas eksisteerib laiem soov seda ühiselt ellu viia.

Sooviksin klaarida ära ka ühe varasema küsimuse. EKRE liikmed on heitnud Keskerakonnale ette, et valitsus liigub Rail Balticu projektiga edasi ning soovib siduda Eesti raudtee Euroopaga. Nende väide on, et Keskerakond on alati Rail Balticule vastu seisnud. Järjekordne eksimus.

Vaatame fakte. Juba 2005. aastal vastu võetus Keskerakonna põhikirjas on öeldud, et Keskerakond toetab mõtet alustada eeltöid Euroopa rööpmelaiusega lõunasuunalise kiirraudtee Rail Baltica rajamiseks. Juba 2005! Ka lähemal ajal oleme antud raudteele toetust avaldanud – nimelt oli vastavasisuline punkt ka 2015. aasta valimisplatvormis.

Lugedes EKRE viimaste valimiste programmi ja võrreldes seda Keskerakonna pikaajaliste põhimõtetega, leiab sealt tõepoolest üksjagu sarnasusi. Kahtlustan, et senise kriitika taga ei ole tegelikult midagi muud, kui lihtlabane solvumine ja pettumus, et valitsuse vahetumisel nemad opositsioonipartei tiitlist lahti ei suutnud saada. Selge on aga see, et pideva vastandumise ja ebakonstruktiivse kriitika turmtulega EKRE enda seisu ei paranda.

On tõesti üsna keeruline võtta tõsiselt kriitikat erakonnalt, kelle viimase aja suurimaks „saavutuseks“ saab lugeda vastandumist Eesti kohtunike, presidendi ja õiguskantsleriga.

Kas on midagi sisulist olnud, millega meediapildis püsitakse? Kahjuks mitte. Edaspidi soovitaksin aga rohkem süveneda ning enne, kui kedagi kopeerimises süüdistada, tasuks enda programmi koostajatelt üle küsida, ega nende ideed hoopistükkis Keskerakonna programmist tulnud.

Hoolimata tõsiasjast, et erakonnad on paljuski erinevad, jään ma siiski lootma, et kõigi ühine eesmärk on viia Eesti elu edasi ja selleks tuleks otsida kokkupuutepunkte, mitte lihtsalt demagoogitseda.